Haljala pruulikoda on oma tootenimekirja rikastanud GB sarja õlledega. Pikka aega räägiti, et Haljala tehases käib mingi salapärane sagimine, nüüd on tagajärg käes. Kuuldavasti pani Harboe emafirma Taanimaal ühe pruulikoja kinni ning kantis liini Eestisse. Senised Taani gurmeepruulikojas valminud õlled toodetakse nüüd siis Lääne-Virumaal. Selline kantimine loob veidi eripärase eelhääletuse toodete mekkimisele. Kõigepealt siis 6,5% GB FinAle. Mekkisin seda pärast sauna, kus mõned tavalised laagerõlled olid ära joodud. Ameerika tumedate lagerite hulka liigitatav jook mõjus eelnevatest tõesti erinevalt. Merevaigust karva jook lõhnas lilleliselt, maitses oli tunda vürtsikust ja kohati õlist venivust. Tubli - 3,3. GB Piney, mil pöördeid 5,2 oli tumekuldsetes toonides, väga väikese vahukorraga. Too Ameerika heledaks ale´ks liigituva õlle aroom oli pisut puuviljane ja linnaseline. Maitselt oli natuke teraviljane, kuid siiski humalane. Järelmaitse oli kergelt mõru. Tore - 3,3. GB Bock² oli natuke kangem tegelane - 7,2%. Tume, merevaigune, väikse vahumütsiga. Lõhnas oli tunda apelsinikoort ning maiustusi. Ei olnud alkoholimaitsega nagu tavalisel eesti parmuõllel. Karamellilinnased olid täiesti kohal, tunda õliseid toone. Järelmaitse oli kergelt mõru.
Haljala õllemeistrid üllatasid kahe uue Puls perekonna tootega. Turule toodi nisuõlu ja ale. Puls nisuõlu peaks kuuluma saksa hefeweizen tüüpi õllede hulka. Loomulikult on see 4,6% kangusega jook parem kui väsitavalt igav tavalager õlu. Üsna heledat värvi ja paksu vahukübaraga jook. Lõhnas oli tunda lisaks pärmile üsna puuviljaseid toone. Maitses olid kohal linnased, veidi puuvilju ning parajalt pärmi. Ometi tundus sellises tootes midagi võõrastavat või võltsi. Nagu alustuseks oleks võetud tavaline lager Puls, millesse siis keegi on raputanud veidi nisuõlle tooret. Hindeks kirjutasin 2,6. 5,2% Puls ale oli merevaigukarva, m illele pudelist välja valades moodustus lühiajaliselt vahumüts. Lillelõhn. Maitse oli kohati magus (nagu märtsiõllel), kuid humalaid oli tunda. Ja jälle: justkui tavapulsile oleks lisatud ale kodusel teel valmistamiseks mõeldud tooret.
A.LeCoqi pruulimeistrite peale olen ikka väga pahane. Miks peate tootma sääraseid jubedusi nagu A. Le Coq Beershake Grapefruit või A. Le Coq Premium Extra Lemon. Esimesele andsin 1 punkti, teisele 1,1. Need beershake on üldse ilged ja see extra lemon meenutab väljanägemiselt polikliiniku laboratooriumisse viidavat uriiniproovi. Ah, et miks ma siis need ostsin? Tuleb kursis olla kodumaiste õllemeistrite toodanguga.
Saksamaa õllemeistrite toodangust vaatleks kõige pealt toodet nimega Kaiserdom Kellerbier, mis valmistet Kaiserdom Privatbrauerei poolt. Jook oli plekkpurki topitud. Kui sealt välja valati oli klaasis tulemuseks merevaigune paraja vahukorraga jook, mille lõhn oli rohune, maitse aga vürtsiste nootidega linnaselise õlle oma, milles pärmi omajagu. Ikkagi täitsa joodav ning hindeks tuli 2,8.Oetker Grupp pakub saksa pärmiste nisuõllede kilda kuuluvat õlut Tucher Helles Hefe Weizen. Seegi oli purki pandud. Värvilt oli häguselt kuldkollane, ka vahtu oli rikkalikult. Lõhn viitas pigem siiski lilledele. Maitselt küllaltki pärmine, samas aga puuviljane ja kuiv. Mõnusalt kuiv järelmaitse oli. Hindeks 3,3.
Saksamaalt oli pärit järgminegi pruulis, nimelt Valentins Hefeweissbier Dunkel, mis valmib Actris grupi vabrikuis. See 5,2% kangusega purgistatud toode nii hea ei olnud. Oli küll kergelt pruun hägune värv ja puuviljalõhn, magusad linnasetoonid maitses, kuid siiski oli ta liigvesine. Hindeks määrasin 2,5.
Ning lõpuks Saksa nimega õlu Poolamaalt. Herman Muller nimeks ja tehtud Jedrzejowi tehases. No oli ikka teine suhteliselt vesine ning ei meelitanud rohkem punkte välja kui 1,6.
