Mõni juhuslik lugeja pani ehk tähele, et blogi nimetus on muutunud. Jah, endine nimi Õlleelu oligi juba eakas. Maailm me ümber muutub, meie võib-olla ühes sellega. Blogis ei kirjutata üksnes õllest ja miks mitte valida uus nimi. Nimi, mis haakub ümbritseva ülevoolava heaolu, demokraatia ja sallivusega. Ilmuvad ju meil žurnaalid Imeline Ajalugu, Imeline Teadus. Olnuks ju tore kui ammustel aegadel ilmunuks väljaannete Nõukogude Naine, Nõukogude Õpetaja, Sotsialistlik Põllumajandus ja Eesti Kommunist asemel Imeline Naine, Imeline Õpetaja, Imeline Põllumajandus, Imeline Kommunist. Aga õllest kirjutan vahest ikkagi, kui tahtmist tuleb.
Monday, September 20, 2021
Saturday, July 3, 2021
Märkmeid Teenuse kandist 1. Tõnu talu
Alustan Teenuse kandi lugude kirjapanemist oma emapoolsete esivanemate Tõnu talust. Selle loo kirjutamisel saan tugineda lisaks arhiivis leiduvatele allikatele Urevere Viita talust pärit Johannes Kase (1897-1962) kogutud materjalidele. Tema koostatud käsikiri sattus minu vanaisa Voldemar Põldma kätte, seisis aastaid kapis ning igavles. J. Kase koostatud tekst on tõenäoliselt kirja pandud 1950.aastate lõpul ning tugineb põlvest-põlve levinud juttudele, mis mõni kord arhiivimaterjalides tõestust ei leia.
 |
| Tõnu hoonete seisukord 2021.aastal (Autori foto) |
Nii jutustab pärimus, et talu rajamine ja nimi olla seotud Hiiumaalt pärit Tõntsuga, kellest siis põlvnenud kõik Teenuse Paumannid/Baumannid (ka J. Kase oli sünnipäraselt Baumann).
Olnud kunagi suur sõda. Häda ja viletsust olnud igal pool. Sõda ei tapnud üksnes sõjamehi, vaid kogu rahvast. Põletatud talusid, viidud vangi naisi-lapsi. Keda polnud tapnud sõda, seda tapnud nälg ja katk. Inimesed hoidunud metsataludesse, kus arvati, et on katku ja vaenu eest varjulisem. Kardeti igaüht kui vaenlast, ehmuti igast kolinast ja hõikest. Surnuid ei maetud enam surnuaedadesse, vaid sinna kus on lähim liivane pind kaevamiseks. Teenusel olla maetud Lubjaahju talu juures kuhugi metsa. Veel palju aastaid hiljem olla karjalapsed rääkinud, et sealkandis leiduvat inimese sääreluid, mis palava päevaga vahtu otsast välja ajanud. Niisugusesse katkust ja näljast surnud külasse Kullamaa kihelkonda Teenusele tuli Hiiumaalt üks väga suur mees helevalge juustega, nimega Tõnts. Kaasas olnud Saaremaalt Sõrvest Rein ja Muhust Muhu Jupi. Tõnts asunud Urevere külla Tõnule elama ja Rein Liivale. Taludesse, mis olnud inimestest tühjaks jäänud. Kusagilt on nemad endale naised võtnud, keda ei tea.
Tõntsust napid arhiiviallikad vaikivad, kuid iva jutus siiski on. Tõnu talu on mainitud juba 1726.aasta adramaarevisjonis. Talus elas siis neli hinge: perenaine, üks eakas mees ja kaks last. Kuna revisjonis pandi kirja talu peremehe või tähtsama meeshinge nimi, siis nimekirjas seisab lihtsalt Tõnu. Kas talus elanud vanur kandis nime Tõnu ja tema järgi tuligi talu nimi? Tore oleks praegu nõustuda. Kirikuraamatud pajatavad, et Teenuse mõisapiirkonnas on sündinud 1720.aastal Karja Tõnu Jaan. Kuna Tõnu talu peremees oligi hiljem Tõnu Jaan, siis võib teha järelduse, et Karja Tõnu oligi too mees, kes talus elas. Kui 1711. loeti üle Teenuse mõisa piirkonnas pärast katku ja sõda ellujäänud peremehed, siis ses nimekirjas Tõnu ei ole. Ehk rändas ta vahepeal sisse? Aga veel üks huvitav nüanss. 1748. aastal laulatati Kullamaa kirikus Kubja Hansu Tõnu Jaan ja Vaiknast pärit Mari. Kas Tõnu isa oli Kubja Hans? Ehk oli ta hoopis kohalik Kullamaa kihelkonna inimene? Oletame.
1732.aasta adramaarevisjoni järgi oli talu elanike arv sama. Talus elasid vanataat ja -eit, üks tööealine naisterahvas ja alla 15-aastane poiss. Ilmselt olid asukad samad, kes kuus aastat tagasi, vaid vanust oli lisandunud. Samas oli talu suuruseks märgitud neljandik adramaad, mis tähendab, et majapidamine oli kosunud ning mõisa ees olid tekkinud kohustused. Seitse aastat hiljem toimunud järgmisel adramaarevisjonil elas talus ikka neli inimest. Küllap olid nad samad, kes eelmine kordki, vaid poisist oli täismees sirgunud.
1744 märgitakse adramaarevisjonis juba peremehena Tõnu Jaani. Talus elas ikka veel neli inimest. Võib teha järelduse, et eelmistes revisjonides kirjapandud noor poiss oligi Jaan. Nüüd lihtsalt oli temale antud peremeheohjad. 1748.aastal laulatati Jaan Vaiknast pärit Mariga. 1750.aastal on kirikuraamatus kirjas, et suri Tõnu. Küllap oligi see too eakas mees kellest eelpool juttu.
1750.aasta adramaarevisjon kajastab ka talus toimunud muutusi. Elanike nimekirja ilmus perenaine, lisaks üks tüdruk, kes arvatavasti oli Jaani ja Mari laps. Kuna elanike nimekirjas märgiti ära veel tööealise mehe olemasolu, siis võib arvata, et tallu oli võetud sulane. Jaani naine Mari suri 1756.aastal. Järgmisel aastal võttis Jaan uue naise. Seekord oli tema väljavalituks jälle Mari, seekord siis Pärilt pärit.
Adramaarevisjonide kiretud arvud võimaldavad siiski jälgida talu arengut. 1765.aasta adramaarevisjoni andmeil elas talus viis inimest: peremees ja perenaine, üks täiskasvanud naisterahvas ja kaks alaealist poissi. Järjekordne revisjon viidi läbi 1774.aastal. Siis oli talu elanikkond kasvanud kaheksa hinge suuruseks. Elanike hulka kuulusid peremees-perenaine, üks täisealine naine, kaks poissi ja kolm tüdrukut.
Jaan suri 1779.aastal. Majapidamine jäi lese ja vanema poja juhtida. 1782.aastal toimunud hingeloenduse andmeil elas talus Jaani lesk Mari koos lastega. Poeg Jüri (1762-1832) oli abiellunud Rätsepa Hindriku tütre Anniga. Talus elasid veel Jaan (1765-1833), kaksikud Mari ja Triinu ning 8-aastane Ann.
Millalgi sekkus mõis. Talu asus mõisa maal ja oli tänapäevases keeles väljendatult "tööandja eluruum". Mõis oli huvitatud, et talus elaks elujõuline ja töökas pere, kes täidaks mõisakohustused ning saaks ehk ise hakkama. Seega talus pidi olema piisavalt tööealist ja töötahtelist rahvast. Senine pere pärast peremehe surma nähtavasti seda enam ei olnud. 1795.aasta hingeloendus näitabki, et talu elanikkond on muutunud. Senine talupere oli mõisa eestvõttel talust lahkunud. Tõnu Jüri on koos naisega läinud Topile sulaseks-teenijaks, tema vend Jaan on asunud Sillaotsa Tooma peresse. Ann on läinud Jaagule teenijaks, Triinu aga läinud Tollile mehele. Jüri ja Jaan surid enne perekonnanimede panemist. Nende järglased hakkasid kandma Altini, Kolbergi ja Aalbergi perekonnanime. Seega tuntud Luiste-Teenuse kodu-uurija Jüri Algma (sündinud Aalberg) juured ulatuvad Tõnu tallu.
Talu peremeheks oli saanud Puusepa Jaani vanem poeg Tõnis (1756-1827) koos naise Triinuga (1759-1837). Nende lapsed olid kaksikutest poisid Kustas ja Prits ning tütred Anu ja Truuta.
Seoses 1802. ja 1804.aasta talurahvaseadustega tuli korda seada talurahva mõisakoormised, mis pidid hakkama sõltuma talu majandusolukorrast. 1805. aastal koostatud Teenuse mõisa vakuraamatu järgi oli Tõnu Tõnise majapidamises kolm hobust, üks varss, kuus härga, viis lehma ja kaheksa noorlooma. Inimesi elas talus üheksa. Seega kvalifitseerus Tõnu nö kuuepäevataluks. Johannes Kase kirja pandud pärimuses olla Tõnul suur kari. „Olnud 3-4 paari künnihärgi, kes ütlemata väga suured ja tugevad olnud. /---/ Muu veise karja arv künnihärgadega kokku olnud ikka 20 looma ümber, aga kõik peaaegu isased ja noor kari. Lüpsjaid lehmi 5-6 ümber.” Vakuraamatuga kõrvutades – pärimus suurt ei luiska.
Üks Tõnise poegadest – Prits (1790-1842) tegi mõneks ajaks hüppe küla sotsiaalses hierarhias. Ta liikus külarahvast mõisarahva sekka ehk lihtsalt - sai mõisa toapoisiks. Seal ta siis õppinu kombeid ja kirjatarkust. Mõisaperiood jäi siiski üürikeseks, varsti oli ta külarahva seas tagasi. Tema ja abikaasa Liisu paljulapseline pere elas Tõnu maadel olevas Sonniääre saunas. Pritsu järglasi jätkus mitmesse tallu, neid jätkus ka nekrutiks Vene sõjaväkke. Pritsu järeltulijate hulka kuulusid ka Viita Baumannid. Tõnu peremeheks sai aga Pritsu kaksikvend Kustas (1790-1865). Pärimuse järgi olnud Kustas „hästi tugeva kerega mees ja suur”. Kustast iseloomustati pisut riukaliku, kõrtsulembese ja musikaalse mehena. Kustase naine Liisu (1788-1847) oli pärit Altkülast Aasa talust. Nii Kustas kui Prits võtsid omale Paumanni perekonnanime.
Kustase tütar Liisu abiellus Jaan Tulminiga ja nad siirdusid Harjumaale Tuhalasse. Vanem poeg Prits (1812-1849) sai onu eeskujul mõisa toapoisiks. Oli seal lühikest aega, hiljem elas Löödul. Tema järglased asusid Kabinale ja Kurnaallikale. Üks Kustase poegadest – Tõnis – asus elama Mõrastesse. Tõnu tallu jäi Anton Paumann (1815-1865), kes võttis naiseks Saare Gottliebi tütre Anni (1825-1876). Järgnevalt üks mälestuskatke Antonist, mis jällegi J.Kase poolt üles kirjutatud:
Minu vanaema olnud kord tüdruku põlves Tõnul teenimas. Anton võtnud naise – vist Teenuse Saarelt. Kohe peale pulmi antud perenaise ülesanded nooriku peale. Tasase iseloomuga, pikaldaste liigutustega noorik ei ole alguses omaga välja tulnud. Alles esimeste nädalate paiku Tõnul jäänud perenaine koju kuna pere põllule vilja läinud koguma. Õhtul koju tulles ei olnud veel noorel perenaisel toit valmis, vaidalles pesnud kaevul kartuleid, et keetma hakata. Anton näinud, et asi võtab lonkava kuju ja tema peab kogu perega – sulaste ja tüdrukutega – veel ootama kui toit keeb ning väsinud inimesel puhkeaeg oleks lühikeseks jäänud.. Anton võtnud haokubu seest kohe ühe vembla ja tõmmanud noorikule üks kord üle selja, ise öelnud: „Täna üks, homme kaks, ülehomme kolm, kui asi ei parane.” Sellega nõuti igalt inimeselt täit hoolsust ja korda iga toimingu juures.
Eelnevalt kirjapandut nimetatakse tänapäeval perevägivallaks ning Antonit oleks tabanud meedia ühene hukkamõist. Samas näitab toodud tekst ilmekalt tollaseid peresuhteid ja peremehe staatust. Tollases külaühiskonnas oleks Anton sattunud kriitika alla siis, kui ta oleks perenaise karistamata jätnud. Me ei saa hinnata tollast aega tänapäeva mõõdupuude järgi.
 |
| Tõnis Paumann |
Anton ja tema isa Kustas armastasid napsu võtta, mõnikord läinud isekeskis tülligi ja poeg ähvardanud isa talust välja saata. Surid nad ühel aastal – 1865. Antoni surma põhjuseks oli märgitud sinisevillitõbi ehk siberi katk.
Antoni pojad Kustas ja Priidik surid noorena. Talu peremeheks sai pärast isa surma Tõnis(1851-1935). Tema kohta on öeldud, et ta oli viimane Paumannide hulgast, kes kirjutada ja lugeda ei mõistnud. Leerist saanud ta läbi tänu töökusele köstri pesusauna ehitamisel.
1870. aastal abiellus Tõnis Kasari jõe äärse Tõnne talu peretütre Mariga (1851-1922). Nende perre sündis üheksa last: Pauliine, Juuli, Natalie, Kustas, Anton, Reinut, Jaan, Marie, Miili.
Tõnis Paumann sai tuntuks kuraasika ja jonnaka mehena, kes armastas kõrtsis käia ja naabritega tülitseda. Tema elukombed viisid ta tihti vallakohtu ette. Nii on Teenuse vallakohus arutanud 1876.aastal Potisepa talu peremehe Jaan Kulveri kaebust, et Tõnu Tõnis tahtvat teda maha lasta. Tegelikult piirdus lugu kõrtsikülastuse järgse ärplemisega. Samuti arutas kohus juhtumit, kus Tõnu sulane koostanud Tõnise näpunäidetel ähvarduskirju vallavanem Hans Vakkerile. Veel leidub kohtutoimikuis vihje, et ühes küla pulmas pannud Tõnis ühele tantsijale jala taha.
Huvitavat valgust
Tõnis Paumanni tegemistele heidab ka läbikäimine mustlastega.
1902.aastal sai temast ühe mustlaspere tütre ristiisa ning tütar Nataliest ristiema. Tänapäeval räägitaks selle juhtumiga seoses avatusest ja rahvaste sõprusest. Paraku 20.sajandi algul vaatas paikse eluviisiga eestlasest taluinimene rändrahvaste peale ikka väga võõrastavalt. Mustlastega semutsemine äratas pigem ikka ümbruskonnas kahtlusi.
 |
| Kustas Paumanni perekond |
Nõukogude okupatsioon tõi kaasa muudatuse ka Tõnu talu ellu. Algas segaduste ja õnnetuste ajastu. Üheks kindlamaks viisiks oma võimu kinnistamiseks oli mängimine inimeste sellistel instinktidel nagu kadedus ja saamahimu ning kogu aastasadade vältel kujunenud elukorralduse lammutamine. Ka Tõnule ilmusid nn uusmaasaajad. Aga see on juba üks teine lugu. 1950.aastate keskpaigaks oli Tõnu rehetare jäänud vanaks ja väsinuks. Ehitati aidast küll uus eluhoone, kuid sellegi on ajahammas hävitanud. Nüüd võib vaid aimata kunagist talukohta, millel oli oma lugu.
 |
| Tõnu rehetare 1955.aastal |
 |
| Tõnu viimase elumaja jäänused 2009.aastal |
Minu Teenuse
Kui lüüa ilmavõrgu otsingumootorisse sisse "Teenuse", siis saad lehekülgede kaupa kõiksugu reklaame, napilt aga andmeid selle omapärase Eestimaa koha kohta. Segaduse lisamiseks panin käesolevale postitusele pealkirja, mis viitab justkui populaarsele raamatusarjale. Paraku ei tasu otsida siit seost ei selle raamatusarjaga, veel vähem teenusmajanduse segase maailmaga. See on minu nägemus ühest väikesest kohast, millega on mul põgus kokkupuude ja kuhu ulatub osa minu juuri. Samas möönan, et on sadu inimesi, kellel on oma nägemus Teenusest ja ma ei taha järgnevaga neilt seda ära võtta.
 |
| Teenuse jõgi (autori foto) |
Minu jaoks on Teenuse alati olemas olnud - vahel rohkem, vahel vähem. Varases lapsepõlves oli see vanavanemate elupaik. Tihti sai neil seal külas käidud. Sõidetud bussiga Teenusele, kõmbitud sealt jalgsi Serva taluni. Mängitud taluhoovis, istutud hoolsa järelvalve all Teenuse jõe kaldal, imetletud karjamaal olevat noorkarja. Ma olin nelja-aastane kui vanaisa Serva maha müüs ning side selle kandiga jäi väiksemaks. Teenuse elas edasi vanaema ja vanaisa omavahelistes juttudes, mida lapsena hoolsalt kuulasin. Vanavanemate mälestused kandusid aegade taha, mina kuulasin neid ja püüdsin luua kujutluspilti külast, millest räägiti. Lapsena ei teinud ma vahet Ureverel, Tollil ja Teenusel - minu jaoks oli kõik üks. Minu kujutlustesse ilmus muinasmaa, kus olid kaunid talumajad ja liikusid ringi inimesed oma rõõmude ja muredega. Loomulikult lookles sel kaunil maal kalarikas Teenuse jõgi, kujundades inimeste liikumist nii suvel kui talvel. Idülli kippusid siiski aeg-ajalt lõhkuma kurjad jõud, kuid väikelapsena ei saanud ma aru kellega-millega tegu. Kasvades sain muidugi aru, keda selle all mõeldi.
Side Teenuse kandiga muidugi säilis. Ikka käidi kellegi külas - kusagil rohkem, kusagil vähem. Teismeliseaastail sattusin Teenusele harvemini, tekkisid muud huvid, mis näisid kutsuvamad kui väike maakoht. Kui vanavanemad teispoolsusesse lahkusid, siis võis arvata, et side kaob. Saatus ei lasknud siiski sidemel kaduda ja nii tekkis tihe läbikäimine Haldja talu rahvaga. Külaskäigud Teenusele on sel aastasajal pigem tihenenud.
Kui mullu alustasid aktiivsed Teenuse naised mälestuste kogumist kodukandi raamatu tarvis, siis pöörduti ka minu ema poole, et ta paneks kirja mälestusi Teenuse aegadest. Aitasin tal neid kokku kirjutada ja see mõjus mulle turgutavalt ehk nagu ametnike keeles öeldakse - käivitas positiivselt. Pagan võtaks, olen ju ajaloolase haridusega. Mida olen ma selle haridusega teinud? Jah, olen pea kolm aastakümmet kasvavat noorsugu harinud, kuid see ei tohi olla kõik. Ajaloolase ülesanne peab olema ajaloost kirjutada. Anda oma rahvale tema ajalugu. Meie ajaloolased ongi jätnud suures osas unarusse oma rahvale ja oma keeles kirjutamise (loomulikult on siin meeldivaid erandeid). Nii ongi tihti ajaloost kirjutamine langenud grafomaanide pärusmaaks. Ei ole kedagi süüdistada peale iseenda. Vähim, mis teha saan, on kirjutada pisut teaduslikumalt selle kandi ajaloost. millega seovad mind juured, mida saab jälgida 18.sajandisse välja. Ja nii sukeldusingi arhiivimaterjalidesse, raamatuisse mälestustesse. Nakkushaiguse levikust tingitud rumal olukord aitas muidugi kaasa. Mineviku taasloomine aitas veidikenegi üle kaugõppest tingitud meelemõistust ähvardanud olukorrast.
Niisiis, kõigepealt paneks paika paikkonna. Kus asub "minu Teenuse"? Teenuse asub Läänemaal Kullamaa kihelkonnas. Minu Teenuse ei asu Rapla maakonnas Märjamaa vallas nagu praegused kaardid väidavad. Olgem ausad, nii on olnud väga vähe aega. Liialt vähe, et ajalookirjutuses peaks seda märkima. Teenuse kandi rahvas on sajandite vältel ikka käinud Kullamaa kirikusse. Inimeste identiteedi alus oli aastaid kirikukogudus, mitte vald. See viimane nihkus esiplaanile alles eelmise sajandi esimese veerandi lõpuks, hiljem varjutas valla kolhoos. Pikki aastaid oli tegemist Teenuse mõisale kuuluvate maadega, kuhu kuulusid Urevere küla ja Altküla, lisaks mõned hajatalud. Piirid on ju muutunud viimase 60-70 aasta jooksul. Piire muutis omatahtsi võõrvõim, et inimeste juuri läbi lõigata. Piire tõsteti ümber kolhoosi ajal, maaparandus muutis tundmatuseni elukeskkonda. Nii on Tolli asunduse maad liidetud vana Urevere külaga nn "uueks Urevereks", lisaks on Märjamaa vald moodustanud nn Teenuse külade piirkonna. Aga see on juhtunud alles viimasel ajal. Ajalootunnetus PEAB ulatuma kaugemale kui üks-kaks põlvkonda.
Ei saa väita, et Teenuse kandist pole midagi kirjutatud. Nii on ajaloolaste poolt kirja pandud peamiselt mõisaga seonduvat. Vähem leiame talurahva elu-olust pajatavaid allikaid. See on ka mõistetav, sest põlluharijal nappis kooliharidust ja aega, et oma elu kirjeldada. Seega on nende elust kirjutanud eelkõige keegi teine. Proovingi oma lugudes keskenduda pigem talurahvale ja nende loole.
 |
| Vaade kunagisele Tõnu talule 2008 (autori foto) |
Mitte
mingil juhul ei saa öelda, et Teenuse kandi ajalugu oli igav. On
pürgitud kõrgemale ja kaugemale, on oldud Eesti Vabariigi sünni
juures. Urevere Jaagu talust pärit Mart Murten jõudis Vene
Riigiduumasse. Sõela talu Hans Riiberg valiti 1917.aastal Eesti
Maapäeva liikmeks, tema kahest pojast saavad Vabadusristi kavalerid.
Aasa Kotlep Tulmin oli oma aja kohta eesrindlik põllumees, kelle
kaks poega hukkuvad Vabadussõjas. Eelnimetatud on tuntud vahest
kaugemalgi. Kuid võib leida teisigi lugusid. Saunamehe kasutütre vallaspojana sündinud Gustav Schmidt töötas end lõpuks
taluperemeheks ja kuulus vallajuhtide sekka. Võib näha lausa
seriaalimõõtu lugu Saueaugu talus, kus sulane abiellub peremehe
lesega ja saab alguse sündmuste jada, mis viib 1940.aasta
juunipöördeni. Võib näha kiuslikku ja riukalikku Tõnu Tõnist,
kes kulutab nii kõrtsi- kui kohtuuksi, kuid lõpuks peab oma pojale
kavaluses alla vanduma. Või lood sellest, kuidas mõisniku suva
järgi peresid taludest sisse ja välja tõsteti, kuidas sulasest sai
järsku peremees ning endisest peremehest vabadik küla ääremaal.
Lõppude lõpuks - piirkond elas.
Järgnevalt hakkavad siia ilmuma üksikud lood. Ilmuvad vastavalt sellele, kas pean neid ilmumisküpseks. Arhiiviviiteid blogisse ei lisa. Rööbiti valmivad samad tekstid dokumendiformaadis ja seal on viited lisatud.
Tuesday, August 13, 2019
Lõikuskuu muuseumijutt
Viimase paari nädala jooksul on õnnestunud külastada mõningaid muuseume. Nüüd pisike ülevaade siis neist.
Esmaspäev 29.juuli. Sammlung Rosengart. Pilet 18 CHF. Kunstikogu Luzernis. Endisesse pangahoonesse rajatud eramuuseum koondab hulgaliselt Picasso teoseid (teiste kunstnike pilte oli pisut ka). Igaljuhul vaatamist väärt. Vaatad mõnd Picasso joonistust 1960.aastaist ja märgid: "See ei ole Picasso, see on Heinz Valgu karikatuur."
Kunstimuuseumina oli ta loomulikult järgnevatest pisut erinev.
Teisipäev 30.juuli. Schwyz Bundesbriefmuseum. Pilet 5 franki. Asutuses on välja pandud Šveitsi ajaloo väärtuslikumad alusdokumendid alates 1291.aasta kolme kantoni lepingust. Muuseum on suunatud eelkõige šveitslastele endile. Nad käivad vaatamas riiklikke alusdokumente ja saavad nende nägemisest jõudu ning meelekindlust. Minusugusele jäi väljapanek ehk pisut kaugeks. Kohati tundus, et üks ja seesama ürik on vaatamiseks välja pandud. Nojah, ma pole ka šveitslane. Empaatiavõime on siiski olemas ja ma võrdleksin seda väljapanekut ERMi-i liputoaga. Ehk siis midagi võrreldavat tolle muuseumiga meiekandis.
Teisipäev 30.juuli. Brunnen. Victorinoxi muuseum. Tasuta Lihtlabasemalt seletades on väljapanek šveitsi noa loost. Vaatad allkorrusel noasaaga ära ja siis siirdud ülespoole nuga ostma. Just ostma, mitte saama. Tegemist oli seega rohkem brändipoe kui muuseumiga.
Neljapäev 1.august. Montreux kasiinos asuv Queeni memoriaalstuudio. Tasuta. Kõrvalruumis lihtsameelsete mängurite mahamängitav raha aitab mälestust tasuta hoida. Väljapanek on seotud Queeni Montreuxi stuudios lindistatud kauamängivatega. Väljas on rida Mercury kostüüme, May kitarr. Saab kuulata helinäiteid plaatidelt. Saab näha tõsimeelseid fänne nutmas. Ekraanilt saab kaeda dokkfilmi Mercury viimastest liudistustest. Lisaks saab stuudoruumis kujutada end ette helirežiisöörina, kes krutib nuppe ning lisab vokaali ja timmib kitarri vaiksemaks( vaata kõrvalolevat pilti). Kindlasti puudutas väljapanek nende hingekeeli, kes olid Queeni muusikaga üles kasvanud. Tore.
Neljapäev 1.august. Lausanne Olümpiamuuseum. Pilet 18 šveitsi franki. Tegelikult muuseum meeldis, kuigi väljapanek sai kiiresti läbitud. Juba muuseumile lähenemine oli jutustav. Hooneni viiv trepp oli kaunistatud olümpiatule süütajate nimedega. Mäluasutus ise oli uus ja moodsapoolne. Algas antiikolümpiate ja Pierre de Coubertini looga. Saalide läbimiskiirus oli suur, kuid tempo aeglustus. Siis olid olümpiate väljapankud alates Ateenast 1896. Näha sai OM medaleid, tõrvikuid, maskotte, sportlaste esemeid. Sai teha aktiivselt fotosid mälumänguküsimuste tarbeks. Seega väärt külastus. Kõrvaloleval pildil saab näha fotot OM maskottidest ja meie VIgri oli ilusti pildil. Meeldiv. Vast ainult muuseumipood oli kehvake , sest T-särkide valik minuga ei arvestanud. Või lootsid nad tõsimeeli, et võtan külastuspäevaks 30-40 kilo maha.
Laupäev 3.august. Zürich. Rahvusmuuseum. Pilet 10 CHF. Asutus oli osaliselt remondis, seetõttu kujunes ringkäik pisut ebaloogiliseks. Väljapanekud jagunesid neljaks. Ajutine näitus Šveitsi muinasjututüdrukust Heidist Jaapanis. Selle läbimiseks kulus minutist vähem aega. Ultramoodne Zürichi näitus ei võtnud ajabüdžetist samuti suurt osa. Kusagil keldrikorrusel olevast arheoloogiaväljapankust sai samuti kiiresti läbi. kuid kohustuslik odaotsa- ja potikillulaks oli käes. Šveitsi ajaloo ekspositsioon oli aga huvitav ja seletas mõndagi selle väikese maa loost. Näiteks oli huvitav nn sissekirjutuslugu - kodanik pidid olema kindlalt seotud oma kantoniga. Ka see pakkus huvi, et selgi maal oli väljarändeprobleem nagu mujal Euroopas. Lõpuossa oli toodud tänapäevane maailm koos migratsiooniküsimusega. Väljapanek jättis viimases küsimuses otsad lahtiseks - toodi välja nii poolt- kui vastuargumendid, aga otsust ei tehtud. Tasus külastust.
Pühapäev 4.august. Zürich. FIFA muuseum. Pilet 24 CHF. Jalgpallis liiguvad üüratud summad, miks pilet siis nii kallis on? Mis seal siis oli? Alguses rahvusvahelise jalgpalliliidu ajajoon. Sealt sai vaadata, kes liikmeks astusid, kes eemaldati, kes jälle astusid sisse. Eesti näiteks arvati välja II maailmasõja järel. Siis tuli MM-de saal kronoloogilises järjekorras. Ikka nii, et seinal oleval ekraanil jooksis video mingi matšiga ja samal kõrval oli mõni särk, kinnas, saabas või pall. Näha oli, et naiste vuti kajastamine on päris hiline, sest nende MM-de väljapanek oli ruumi pimedamas pooles. Aukohal oli MMde karikas, millest unustasime pildi teha. Ekspositsioon lõppes kinosaaliga, kus demonstreeriti poolringi kujulisel ekraanil jalgpallialast vaatefilmi. Linateos oli küll efektne, kuid soolist ebavõrdsust ääreni täis - ei demonstreeritud ühtegi naisfutbolisti. Pärast filmi tuli lahkuda liftiga laste mängualale, kus kasvav noorsugu veeretas nahkkerasid. Enne nännipoodi tuli läbida väljumivärav, mis paiskas lapsi tugeva hoobiga 3-4 meetrit eemale. No ei olnud selle hinna eest vaatamist. Raha maiku oli, aga hinge ei olnud.
Neljapäev 8.august. Hageri muuseum. Tasuta. Endises apteegihoones on end sisse seadnud kogukonnamuuuseum. Minevikust lähtudes on üks ruum kujundatud endisaegseks apteegiks tablettide, süstalde ja proviisoritarvikutega. Tagatubades on üles ehitatud apteekri eluruum ja ülevaade Hageri kihelkonna ajaloost. Läbi ruumide saatis lahke proua. Vilunud museoloog teeks väljapaneku kohta kõva kriitikat. Jah, märku andis fondiruumide puudumine ja seetõttu oli palju sarnase otstarbega säilikuid ühte kohta kuhja välja pandud. Kohati olid ka ajastud segi. Kuid selles muuseumis oli midagi sellist, mida paljudes kohtades ei ole - hing. See on armastus oma kodukoha vastu, huvi varaemate põlvede pärandi säilitamise ja tutvustamise vastu. Ei olnud kellasid ja vilesid, aga hoolimine oli.
Teisipäev 13.august. Haapsalu Piiskopilinnuse muuseum. Pilet 12 eurot. Ei, hinna üle ei nurise - turistilt ja külastajalt tulebki raha ära võtta. Paraku tundub, et minult saab muuseum raha ainult ühe korra. sest rohkem ma oma kodulinna esindusmuuseumi ( see vist peaks ta olema) ei külastaks.
Esmamulje oli selline, et ma olen selles muuseumis juba käinud. Käinud kümneid kordi Euroopa eri linnades. Loomulikult on ära tehtud suur töö, paigutatud asutusse hunnik euroraha ja saadud nägus ehitis, mida väljast kena vaadata. Viibisin seal suurema seltskonnaga, kelle eelmine külastus jäi remondieelsesse aega. Lastele oli sellest ekspositsioonist meelde jäänud kaks asja: ronimine vahitorni viimasele korrusele ja pimedas keldris olev "haukuv koer". Kumbagi polnud. Kuigi viimatinimetatud eksponaat oli lapsik, jäi ta meelde. Nüüd sai astuda mööda kaunilt taastatud koridore, lugeda klaasile kirjutatud juttu, vaadata joonistatud pilte. Kuidagi tühi ja kõle, mis tähtsam - hingetu. Tegime valmis ilusa asja, aga hinge sees ei ole. Ekspostsioonis ei ole "sädet" või "rosinat".
On juba palju seletatud, et keskendusime keskajale ja Valge Daami lugu on hilisem ning pealegi fiktsioon, mis mingi muinasjutu pealt tõmmatud. Aga see on ikkagi LUGU, praeguses muuseumis LUGU ei ole.
Saan aru ka sellest, et tahetakse eristuda Rakvere linnusest, kus vast on teatrit rohkem kui muuseumi. Mõistagi on teaduslik lähenemine õigem, kuid ärgem unustagem, et Euroopa kubiseb keskaja muuseumitest ja neid pole vähe ka meie lähiümbruses. Peab olema miski, mis meid eristab.
Kas peabki keskaega fetišeerima. Elu käis linnuses ka pärast seda ajalooperioodi. Rootsi ajal tehti remonti, tsaariajal lammutati, nõukogude okupatsiooni ajal peeti kooperatiivilaatu ja estraadikontserte. Tihti poeti müürides olevate käikude kaudu viimastele piletita sisse. Vaat see on põnev, põnevam kui järjekordse kunstmõõga silitamine.
Vahest olekski vaja rohkem end keskajast lahti lasta, lasta fantaasial lennata. Pole fantaasiat, pole ka hinge.
Näiteks võiks ju kajastada 1995.aasta 29.juulil Haapsalu piiskopilinnuse vahitornis toimunud tralli. Veel on mäletajaid.
Esmaspäev 29.juuli. Sammlung Rosengart. Pilet 18 CHF. Kunstikogu Luzernis. Endisesse pangahoonesse rajatud eramuuseum koondab hulgaliselt Picasso teoseid (teiste kunstnike pilte oli pisut ka). Igaljuhul vaatamist väärt. Vaatad mõnd Picasso joonistust 1960.aastaist ja märgid: "See ei ole Picasso, see on Heinz Valgu karikatuur."Kunstimuuseumina oli ta loomulikult järgnevatest pisut erinev.
Teisipäev 30.juuli. Schwyz Bundesbriefmuseum. Pilet 5 franki. Asutuses on välja pandud Šveitsi ajaloo väärtuslikumad alusdokumendid alates 1291.aasta kolme kantoni lepingust. Muuseum on suunatud eelkõige šveitslastele endile. Nad käivad vaatamas riiklikke alusdokumente ja saavad nende nägemisest jõudu ning meelekindlust. Minusugusele jäi väljapanek ehk pisut kaugeks. Kohati tundus, et üks ja seesama ürik on vaatamiseks välja pandud. Nojah, ma pole ka šveitslane. Empaatiavõime on siiski olemas ja ma võrdleksin seda väljapanekut ERMi-i liputoaga. Ehk siis midagi võrreldavat tolle muuseumiga meiekandis.
Teisipäev 30.juuli. Brunnen. Victorinoxi muuseum. Tasuta Lihtlabasemalt seletades on väljapanek šveitsi noa loost. Vaatad allkorrusel noasaaga ära ja siis siirdud ülespoole nuga ostma. Just ostma, mitte saama. Tegemist oli seega rohkem brändipoe kui muuseumiga.
Laupäev 3.august. Zürich. Rahvusmuuseum. Pilet 10 CHF. Asutus oli osaliselt remondis, seetõttu kujunes ringkäik pisut ebaloogiliseks. Väljapanekud jagunesid neljaks. Ajutine näitus Šveitsi muinasjututüdrukust Heidist Jaapanis. Selle läbimiseks kulus minutist vähem aega. Ultramoodne Zürichi näitus ei võtnud ajabüdžetist samuti suurt osa. Kusagil keldrikorrusel olevast arheoloogiaväljapankust sai samuti kiiresti läbi. kuid kohustuslik odaotsa- ja potikillulaks oli käes. Šveitsi ajaloo ekspositsioon oli aga huvitav ja seletas mõndagi selle väikese maa loost. Näiteks oli huvitav nn sissekirjutuslugu - kodanik pidid olema kindlalt seotud oma kantoniga. Ka see pakkus huvi, et selgi maal oli väljarändeprobleem nagu mujal Euroopas. Lõpuossa oli toodud tänapäevane maailm koos migratsiooniküsimusega. Väljapanek jättis viimases küsimuses otsad lahtiseks - toodi välja nii poolt- kui vastuargumendid, aga otsust ei tehtud. Tasus külastust.
Neljapäev 8.august. Hageri muuseum. Tasuta. Endises apteegihoones on end sisse seadnud kogukonnamuuuseum. Minevikust lähtudes on üks ruum kujundatud endisaegseks apteegiks tablettide, süstalde ja proviisoritarvikutega. Tagatubades on üles ehitatud apteekri eluruum ja ülevaade Hageri kihelkonna ajaloost. Läbi ruumide saatis lahke proua. Vilunud museoloog teeks väljapaneku kohta kõva kriitikat. Jah, märku andis fondiruumide puudumine ja seetõttu oli palju sarnase otstarbega säilikuid ühte kohta kuhja välja pandud. Kohati olid ka ajastud segi. Kuid selles muuseumis oli midagi sellist, mida paljudes kohtades ei ole - hing. See on armastus oma kodukoha vastu, huvi varaemate põlvede pärandi säilitamise ja tutvustamise vastu. Ei olnud kellasid ja vilesid, aga hoolimine oli.
Teisipäev 13.august. Haapsalu Piiskopilinnuse muuseum. Pilet 12 eurot. Ei, hinna üle ei nurise - turistilt ja külastajalt tulebki raha ära võtta. Paraku tundub, et minult saab muuseum raha ainult ühe korra. sest rohkem ma oma kodulinna esindusmuuseumi ( see vist peaks ta olema) ei külastaks.
Esmamulje oli selline, et ma olen selles muuseumis juba käinud. Käinud kümneid kordi Euroopa eri linnades. Loomulikult on ära tehtud suur töö, paigutatud asutusse hunnik euroraha ja saadud nägus ehitis, mida väljast kena vaadata. Viibisin seal suurema seltskonnaga, kelle eelmine külastus jäi remondieelsesse aega. Lastele oli sellest ekspositsioonist meelde jäänud kaks asja: ronimine vahitorni viimasele korrusele ja pimedas keldris olev "haukuv koer". Kumbagi polnud. Kuigi viimatinimetatud eksponaat oli lapsik, jäi ta meelde. Nüüd sai astuda mööda kaunilt taastatud koridore, lugeda klaasile kirjutatud juttu, vaadata joonistatud pilte. Kuidagi tühi ja kõle, mis tähtsam - hingetu. Tegime valmis ilusa asja, aga hinge sees ei ole. Ekspostsioonis ei ole "sädet" või "rosinat".
On juba palju seletatud, et keskendusime keskajale ja Valge Daami lugu on hilisem ning pealegi fiktsioon, mis mingi muinasjutu pealt tõmmatud. Aga see on ikkagi LUGU, praeguses muuseumis LUGU ei ole.
Saan aru ka sellest, et tahetakse eristuda Rakvere linnusest, kus vast on teatrit rohkem kui muuseumi. Mõistagi on teaduslik lähenemine õigem, kuid ärgem unustagem, et Euroopa kubiseb keskaja muuseumitest ja neid pole vähe ka meie lähiümbruses. Peab olema miski, mis meid eristab.
Kas peabki keskaega fetišeerima. Elu käis linnuses ka pärast seda ajalooperioodi. Rootsi ajal tehti remonti, tsaariajal lammutati, nõukogude okupatsiooni ajal peeti kooperatiivilaatu ja estraadikontserte. Tihti poeti müürides olevate käikude kaudu viimastele piletita sisse. Vaat see on põnev, põnevam kui järjekordse kunstmõõga silitamine.
Vahest olekski vaja rohkem end keskajast lahti lasta, lasta fantaasial lennata. Pole fantaasiat, pole ka hinge.
Näiteks võiks ju kajastada 1995.aasta 29.juulil Haapsalu piiskopilinnuse vahitornis toimunud tralli. Veel on mäletajaid.
Tuesday, May 14, 2019
1905. Konspekt
1905.aasta sügis. Koosolekut peavad samaaegselt rüütelkond ja rahvaasemikud.
Rüütelkonna koosolek. Parunid rüüpavad konjakit ja arutavad poliitilist olukorda.
"Talumatsid tahavad võimule saada. See tuleb ära hoida."
"Jaa. Kui Talumatsid saavad Eestimaal ja Liivimaal võimule, siis meid Peterburis ei mõisteta"
"Aga võib-olla ikka võiks nendele natuke võimu anda. Ehk rahunevad maha ehk muutub ka eestlaste retoorika"
"Asi ei ole retoorikas, sisu on õõvastav."
"Just, just. Tambovi hunt on ka rohkem liivimaalane kui Harjumaa talumats,"
Samal ajal Tartus ülikooli aulas peavad rahvaasemikud koosolekut. Kõnepuldis vahetuvad kõnelejad.
"Tsaari süvariik on kõikjale oma kombitsad ajanud ja imeb rahva verd!"
Kõlavad hüüded: "Õige!", Maha tsaar!", Maha süvariik!"
"Tallinnas Uuel turul tulistasid soldatid töörahva meeleavaldust, oli surnuid ja haavatuid!"
"See oli lilla brigaad!", hüüab keegi asemike seast. Rahvas naerab.
"Me peame võtma kartelli käest võimu!, Maa tuleb anda rahvale! Maha balti parunid!"
Kõneleja näitab käega mingit märki.
Samal ajal rüütelkonnas.
"Talumatsidel on oma alternatiivmeedia, nad ei loe enam "Ristirahva Pühapäevalehte"."
"Ja, neil on mingid "Postimehed" ja "Teatajad", mis levitavad libauudiseid"
"Matsidel on ka mingi käemärk, mida nad kogu aeg näitavad."
"Teame, see tähendab talumeeste ülemvõimu. "
"Võigas! Me peame panema matsid selle märgi eest vabandama."
Tartus on kõneleja vahetunud. Ta taob käega vastu kõnepulti.
"Kuulete, see on täispuit. Aga kui taguda vastu paruni pead - õõnespuit!"
Asemikud naeravad.
Rüütelkonnas.
"Vaja oleks tuua päevavalgele matside juhtide must minevik. Nad on kindlasti naist peksnud."
"Õige, kui me kirjutame "Ristirahva Pühapäevalehte", et matside juhte iseloomustab misogüünia, äärmuslus, fašism, natsionaalsotsialism, rahvuskonservatism, võõraviha - siis nende populaarsus kõigis valijagruppides langeb."
"See on vajalik, jah. Aga lisaksin siia juurde veidike uuemaid küsitlustulemusi. Viisin eile õhtul õhtusöögilauas läbi küsitluse matside populaarsuse kohta. Nad ei ületanud meie seatud valimiskünnist."
"Just, selle uudise paneme ka ajalehte."
Tartus on samal ajal jälle uus kõneleja.
"Rüütelonna peamees käitub kui emotsionaalselt ülesköetud naine!"
"Just nii, eit!" kiidavad hüüded kõnelejat takka, too aga jätkab. "Kujutage ette, see vanamees ilmus viimasele rüütelkonna koosolekule dressipluusis kirjaga "Arbeit macht frei". Tema südametunnistus on must!"
Keegi saalist hõikab: "Kui on must, näita ust!"
Vahepeal üritab kõnepulti ronida pikemat kasvu linnamees, kes palub olla mõõdukamad ja sallivad. Ta kistakse maha ning paar ehitustööliste esindajat jagavad talle jalahoope.
Rüütelkonnas.
"Halb on see, et jätsime kriminaliseerimata vihakõne . Oleks pidanud kriminaliseerima ka natsionalismi ilmingud."
"Maal esineb palju vihakõnet. Vihakõnelejad süütavad mõisaid ja viinavabrikuid."
"Võib-olla oli see viga, et viinaaktsiisi tõstsime?"
"Ei olnud. Talumatsi koht on mõisapõllul, mitte joomalauas. Parem olgu maa tühi, kui joovaid matse täis."
"Me peame levitama tervislikke eluviise."
Parunihärrad avavad järjekordse konjakipudeli.
Tartus peab kõnet prillidega koolmeister.
"Me peame survet avaldama õukonnameediale. Tuleb lahti lasta tsaari- ja parunitruud ajakirjanikud ning asendada need progressiivsete lehemeestega. Lehed on täis liberaalset ja töörahvavaenulikku möla. Meie artikleid ei avaldata."
"Pead hakkavad veerema," kõlab märkus publiku hulgast. Seejärel hüüab vahele üks noormees, tõenäoliselt gümnasist:"Ma avaldasin valenime all "Ristirahva Pühapäevalehes " loo, kus kritiseerisin talurahvast ja see lugu avaldati."
Kõneleja jätkas: "See näide räägib enda eest. Lugu ei ole ainult ajakirjanduses. Ka teatris levitatakse töötavale talurahvale võõraid nn liberaalseid väärtusi. Me peame survestama."
"Maha liberastid!" hüütakse mitmest suust.
Rüütelkonna meeleolu on muutunud mõtlikumaks.
"On tugevnenud surve ajakirjandusele. Nõutakse endale rohkem leheruumi."
" See on ohtlik. Kui langevad riiklikud seitungid, siis teistega läheb kiirelt."
"Hiljaaegu oli selline lugu, et ühe seitungi peatoimetaja kutsus enda juurde lehemehe ja palus sellel oma juttudes olla maarahvasõbralikum."
"Tean, see mees oli saanud kirju talunaistelt, kes teda ähvardasid."
"Ennekuulmatu. See on surve vabale mõttele. Mis ta siis kirjutas? Et talumatsid on saast, see on ju fakt."
"Mina seda lehemeest ei loe, aga kaitsen tema õigust oma arvamusele."
"Mina vaatan muide iga nädal seitungit ja kui seal ei ole karikatuuri talumatside kohta, siis on midagi lahti."
"Vestlesin hiljuti telegraafi teel Vaterlandi sõpradega ja nemad on väga mures meie ajakirjanduses toimuva pärast. Matsirahvas tahab hävitada 700-aastase Euroopa-poliitika."
"Nad survestavad ka teatreid. Lubavad Saksa Teatri rahastamismudeli üle vaadata. Ennekuulmatu, Saksa Teater käis ju eelmise sajandi algul Kuramaal uue teatrikunsti festivalil."
"Peterburis ei mõisteta meid."
Tartus on jälle uus kõneleja. "Me peame vähendama alkoholiaktsiisi. Me ei oota mõisa viinavabrikust aktsiisiviina, me tuleme võtame selle ise! Meie sotsiaaldemokraatlik retoorika ei muutu! Ärge lootkegi!"
Rüütelkonna koosolek läheneb lõpule.
Hakatakse sõnastama resolutsiooni. "Üheõnaga. Tuleb maale saata karistussalgad. Need hakkavad korraldama erinevaid töötubasid, kus matsidele õpetatakse poliitilist korrektsust ja Vene Impeeriumi ühtsust. Kas on veel sisendeid meie resolutsiooni?"
"Tuleb võidelda vihakõne ja äärmuslusega"
"Tuleks märkida ära ka töötubades kasutatavad argumendid - vits ja püssikuul."
"Just. kas kõik on poolt. Nonii, oleme jõudnud konsensusele."
Tartus sätivad rahvaasemikud end koduteele ja arutavad omavahel kuuldut,
"Nüüd on parunitega kööga. Mõisateerulli aeg on läbi."
"Just. Kodus räägime ka, et viina saab nüüd niisama."
"Pole muud midagi kui mõisale tuli otsa. Igatahes!"
"Ütleme, et Prantsusemaalt on meile abi tulemas."
"Ameerikamaa lööb ka trumbi lauale."
Rüütelkonna koosolek. Parunid rüüpavad konjakit ja arutavad poliitilist olukorda.
"Talumatsid tahavad võimule saada. See tuleb ära hoida."
"Jaa. Kui Talumatsid saavad Eestimaal ja Liivimaal võimule, siis meid Peterburis ei mõisteta"
"Aga võib-olla ikka võiks nendele natuke võimu anda. Ehk rahunevad maha ehk muutub ka eestlaste retoorika"
"Asi ei ole retoorikas, sisu on õõvastav."
"Just, just. Tambovi hunt on ka rohkem liivimaalane kui Harjumaa talumats,"
Samal ajal Tartus ülikooli aulas peavad rahvaasemikud koosolekut. Kõnepuldis vahetuvad kõnelejad.
"Tsaari süvariik on kõikjale oma kombitsad ajanud ja imeb rahva verd!"
Kõlavad hüüded: "Õige!", Maha tsaar!", Maha süvariik!"
"Tallinnas Uuel turul tulistasid soldatid töörahva meeleavaldust, oli surnuid ja haavatuid!"
"See oli lilla brigaad!", hüüab keegi asemike seast. Rahvas naerab.
"Me peame võtma kartelli käest võimu!, Maa tuleb anda rahvale! Maha balti parunid!"
Kõneleja näitab käega mingit märki.
Samal ajal rüütelkonnas.
"Talumatsidel on oma alternatiivmeedia, nad ei loe enam "Ristirahva Pühapäevalehte"."
"Ja, neil on mingid "Postimehed" ja "Teatajad", mis levitavad libauudiseid"
"Matsidel on ka mingi käemärk, mida nad kogu aeg näitavad."
"Teame, see tähendab talumeeste ülemvõimu. "
"Võigas! Me peame panema matsid selle märgi eest vabandama."
Tartus on kõneleja vahetunud. Ta taob käega vastu kõnepulti.
"Kuulete, see on täispuit. Aga kui taguda vastu paruni pead - õõnespuit!"
Asemikud naeravad.
Rüütelkonnas.
"Vaja oleks tuua päevavalgele matside juhtide must minevik. Nad on kindlasti naist peksnud."
"Õige, kui me kirjutame "Ristirahva Pühapäevalehte", et matside juhte iseloomustab misogüünia, äärmuslus, fašism, natsionaalsotsialism, rahvuskonservatism, võõraviha - siis nende populaarsus kõigis valijagruppides langeb."
"See on vajalik, jah. Aga lisaksin siia juurde veidike uuemaid küsitlustulemusi. Viisin eile õhtul õhtusöögilauas läbi küsitluse matside populaarsuse kohta. Nad ei ületanud meie seatud valimiskünnist."
"Just, selle uudise paneme ka ajalehte."
Tartus on samal ajal jälle uus kõneleja.
"Rüütelonna peamees käitub kui emotsionaalselt ülesköetud naine!"
"Just nii, eit!" kiidavad hüüded kõnelejat takka, too aga jätkab. "Kujutage ette, see vanamees ilmus viimasele rüütelkonna koosolekule dressipluusis kirjaga "Arbeit macht frei". Tema südametunnistus on must!"
Keegi saalist hõikab: "Kui on must, näita ust!"
Vahepeal üritab kõnepulti ronida pikemat kasvu linnamees, kes palub olla mõõdukamad ja sallivad. Ta kistakse maha ning paar ehitustööliste esindajat jagavad talle jalahoope.
Rüütelkonnas.
"Halb on see, et jätsime kriminaliseerimata vihakõne . Oleks pidanud kriminaliseerima ka natsionalismi ilmingud."
"Maal esineb palju vihakõnet. Vihakõnelejad süütavad mõisaid ja viinavabrikuid."
"Võib-olla oli see viga, et viinaaktsiisi tõstsime?"
"Ei olnud. Talumatsi koht on mõisapõllul, mitte joomalauas. Parem olgu maa tühi, kui joovaid matse täis."
"Me peame levitama tervislikke eluviise."
Parunihärrad avavad järjekordse konjakipudeli.
Tartus peab kõnet prillidega koolmeister.
"Me peame survet avaldama õukonnameediale. Tuleb lahti lasta tsaari- ja parunitruud ajakirjanikud ning asendada need progressiivsete lehemeestega. Lehed on täis liberaalset ja töörahvavaenulikku möla. Meie artikleid ei avaldata."
"Pead hakkavad veerema," kõlab märkus publiku hulgast. Seejärel hüüab vahele üks noormees, tõenäoliselt gümnasist:"Ma avaldasin valenime all "Ristirahva Pühapäevalehes " loo, kus kritiseerisin talurahvast ja see lugu avaldati."
Kõneleja jätkas: "See näide räägib enda eest. Lugu ei ole ainult ajakirjanduses. Ka teatris levitatakse töötavale talurahvale võõraid nn liberaalseid väärtusi. Me peame survestama."
"Maha liberastid!" hüütakse mitmest suust.
Rüütelkonna meeleolu on muutunud mõtlikumaks.
"On tugevnenud surve ajakirjandusele. Nõutakse endale rohkem leheruumi."
" See on ohtlik. Kui langevad riiklikud seitungid, siis teistega läheb kiirelt."
"Hiljaaegu oli selline lugu, et ühe seitungi peatoimetaja kutsus enda juurde lehemehe ja palus sellel oma juttudes olla maarahvasõbralikum."
"Tean, see mees oli saanud kirju talunaistelt, kes teda ähvardasid."
"Ennekuulmatu. See on surve vabale mõttele. Mis ta siis kirjutas? Et talumatsid on saast, see on ju fakt."
"Mina seda lehemeest ei loe, aga kaitsen tema õigust oma arvamusele."
"Mina vaatan muide iga nädal seitungit ja kui seal ei ole karikatuuri talumatside kohta, siis on midagi lahti."
"Vestlesin hiljuti telegraafi teel Vaterlandi sõpradega ja nemad on väga mures meie ajakirjanduses toimuva pärast. Matsirahvas tahab hävitada 700-aastase Euroopa-poliitika."
"Nad survestavad ka teatreid. Lubavad Saksa Teatri rahastamismudeli üle vaadata. Ennekuulmatu, Saksa Teater käis ju eelmise sajandi algul Kuramaal uue teatrikunsti festivalil."
"Peterburis ei mõisteta meid."
Tartus on jälle uus kõneleja. "Me peame vähendama alkoholiaktsiisi. Me ei oota mõisa viinavabrikust aktsiisiviina, me tuleme võtame selle ise! Meie sotsiaaldemokraatlik retoorika ei muutu! Ärge lootkegi!"
Rüütelkonna koosolek läheneb lõpule.
Hakatakse sõnastama resolutsiooni. "Üheõnaga. Tuleb maale saata karistussalgad. Need hakkavad korraldama erinevaid töötubasid, kus matsidele õpetatakse poliitilist korrektsust ja Vene Impeeriumi ühtsust. Kas on veel sisendeid meie resolutsiooni?"
"Tuleb võidelda vihakõne ja äärmuslusega"
"Tuleks märkida ära ka töötubades kasutatavad argumendid - vits ja püssikuul."
"Just. kas kõik on poolt. Nonii, oleme jõudnud konsensusele."
Tartus sätivad rahvaasemikud end koduteele ja arutavad omavahel kuuldut,
"Nüüd on parunitega kööga. Mõisateerulli aeg on läbi."
"Just. Kodus räägime ka, et viina saab nüüd niisama."
"Pole muud midagi kui mõisale tuli otsa. Igatahes!"
"Ütleme, et Prantsusemaalt on meile abi tulemas."
"Ameerikamaa lööb ka trumbi lauale."
Thursday, November 1, 2018
Kõrtsumängu tulemused
1.Novembril Talumehe kõrtsis peetud mälumängu tulemused olid järgmised:
HVV ja Sadama 5 - 36punkti, Sõbrad 34 punkti, Kepimurdja 32punkti, Bluuslank 30, Paralepa 24, Voldi Brew 23, Laine naaber 19, Vanad kännud 9 punkti
Paremusjärjestus kohapunktide alusel kahe mängu järel:
Sadama 5 - 39
Sõbrad - 32
HVV - 32
Paralepa - 28
Kepimurja - 27
Bluuslank - 20
Voldi Brew - 16
Laine naaber - 10
Vanad kännud - 10
15.novembril toimunud kõrtsumängu tulemused: Kepimurdja 44, Paralepa 42, HVV 42, Sõbrad 38, Sadama5 ja Voldi Brew 36, Bluuslank 34, Laine naaber 30
Paremusjärjestus kohapunktide alusel kolme mängu järel:
Sadama 5 - 50
HVV - 49
Kepimurdja - 47
Sõbrad - 46
Paralepa - 45
Bluuslank - 28
Voldi Brew - 27
Laine naaber 16
Vanad kännud 10
29.novembril toimunud mängu tulemused: Sadama 5 40 punkti, Kepimurdja, Paralepa ja Sõbrad 38 punkti, Bluuslank 34, HVV 32, Voldi Brew 28, Laine naaber 26 punkti.
Paremusjärjestus nelja mängu järel:
Sadama 5 - 70
Kepimurdja - 63
Sõbrad - 62
Paralepa - 61
HVV - 59
Bluuslank - 42
Voldi Brew - 35
Laine naaber 22
HVV ja Sadama 5 - 36punkti, Sõbrad 34 punkti, Kepimurdja 32punkti, Bluuslank 30, Paralepa 24, Voldi Brew 23, Laine naaber 19, Vanad kännud 9 punkti
Paremusjärjestus kohapunktide alusel kahe mängu järel:
Sadama 5 - 39
Sõbrad - 32
HVV - 32
Paralepa - 28
Kepimurja - 27
Bluuslank - 20
Voldi Brew - 16
Laine naaber - 10
Vanad kännud - 10
15.novembril toimunud kõrtsumängu tulemused: Kepimurdja 44, Paralepa 42, HVV 42, Sõbrad 38, Sadama5 ja Voldi Brew 36, Bluuslank 34, Laine naaber 30
Paremusjärjestus kohapunktide alusel kolme mängu järel:
Sadama 5 - 50
HVV - 49
Kepimurdja - 47
Sõbrad - 46
Paralepa - 45
Bluuslank - 28
Voldi Brew - 27
Laine naaber 16
Vanad kännud 10
29.novembril toimunud mängu tulemused: Sadama 5 40 punkti, Kepimurdja, Paralepa ja Sõbrad 38 punkti, Bluuslank 34, HVV 32, Voldi Brew 28, Laine naaber 26 punkti.
Paremusjärjestus nelja mängu järel:
Sadama 5 - 70
Kepimurdja - 63
Sõbrad - 62
Paralepa - 61
HVV - 59
Bluuslank - 42
Voldi Brew - 35
Laine naaber 22
Thursday, October 18, 2018
Jälle algas kõik
Käes on sügis. Eesti kõrrepõldudelt, Soome ehitusplatsidelt ja Läti viinapoodidest hakkavad rahvamassid koju jõudma. On sobilik aeg mälumänguhooaja avamiseks.
Tänase Talumehe kõrtsi mälumänguhooaja tulemused on siin:
Tänase Talumehe kõrtsi mälumänguhooaja tulemused on siin:
| 1 | 2 | 3 | 4 | 5 | 6 | 7 | 8 | 9 | 10 | 11 | 12 | 13 | 14 | 15 | 16 | 17 | 18 | 19 | 20 | Kokku | Kohapunktid | ||
| 1 | Sadama 5 | 2 | 4 | 2 | 4 | 0 | 1 | 2 | 2 | 2 | 2 | 2 | 2 | 2 | 2 | 2 | 2 | 2 | 2 | 2 | 4 | 43 | 20 |
| 2 | Paralepa | 2 | 4 | 2 | 2 | 4 | 1 | 2 | 0 | 2 | 2 | 1 | 0 | 2 | 4 | 2 | 2 | 2 | 2 | 2 | 2 | 40 | 18 |
| 3 | Sõbrad | 4 | 2 | 2 | 2 | 2 | 0 | 2 | 0 | 4 | 2 | 0 | 2 | 2 | 2 | 2 | 2 | 0 | 4 | 2 | 2 | 38 | 16 |
| 4 | HVV | 4 | 0 | 2 | 2 | 0 | 1 | 2 | 4 | 2 | 2 | 1 | 2 | 0 | 2 | 2 | 2 | 2 | 2 | 2 | 2 | 36 | 13 |
| 5 | Kepimurdja | 4 | 2 | 0 | 4 | 0 | 1 | 2 | 0 | 2 | 2 | 1 | 2 | 2 | 2 | 2 | 2 | 2 | 2 | 2 | 2 | 36 | 13 |
| 6 | Bluuslank | 4 | 2 | 2 | 4 | 0 | 0 | 2 | 0 | 2 | 0 | 1 | 2 | 0 | 2 | 2 | 2 | 2 | 2 | 2 | 2 | 33 | 10 |
| 7 | Voldi Brew | 0 | 2 | 2 | 0 | 0 | 1 | 2 | 0 | 4 | 2 | 0 | 2 | 2 | 2 | 2 | 0 | 2 | 2 | 2 | 2 | 29 | 8 |
| 8 | Vanad kännud | 0 | 4 | 2 | 0 | 2 | 2 | 0 | 0 | 4 | 2 | 0 | 2 | 0 | 2 | 1 | 0 | 0 | 0 | 2 | 4 | 27 | 6 |
| 9 | Laine naaber | 0 | 2 | 2 | 0 | 0 | 0 | 2 | 0 | 2 | 2 | 0 | 4 | 0 | 2 | 2 | 0 | 2 | 2 | 0 | 4 | 26 | 4 |
Subscribe to:
Posts (Atom)