Vana dokument jutustab: Makedoonia. Albaania. Kosovo

Paljud raamatud on alanud nii: "Otsisin midagi pööningul ja siis tuli sinna paigutatud asjade hulgast välja vana käsikiri." Minu jutt on umbes samasugune, ainult vana käsikiri tuli välja arvutist vana kontrolltööd otsides. Kirja oli see pandud 2008.aastal pärast reisi Makedooniasse, Albaaniasse ja Kosovosse. Seega tekst võib praegu tunduda imelik, kuid räägib see sellest ajast kaheksa aastat tagasi. Muutusi suurt tegema ei hakanud, vaid lükkasin selle siia üles. Panin kirjapandud lood ajalisse järjekorda ja rikastasin need alapealkirjadega. Vaat sellised olid lood ja mõtted eelmise kümnendi lõpus.


Surnukirstuga koos

Surnukirstu ümber sagisid mehed. Neid polnud viisteist, vaid viis. Nad haarasid kirstu, heitsid selle transportöörilindile, mis viis kurjakuulutava laadungi lennuki sisemusse. Kirstu järel sõitsid lennukisse meie seljakotid. Selliselt võiks kokku võtta Praha lennujaama aknast avaneva vaatepildi. Lennuk, kuhu kogu eelpoolkirjeldatud kraam mahutati, suundus Skopjesse. Algas järjekordne ringreis Balkani poolsaarel. Nagu tavaks – omavalitsusliitude ning kultuurkapitali toetuseta.

Paar tundi õhusõitu ning Skopje lennujaam võttis meie neljaliikmelise kamba vastu. Makedoonia tähtsaim õhuvärav kannab Aleksander Suure nime. Hoonet nähes oli pettumus siiski suur – kas selline väike hoone ongi suurmehe nimeline lennujaam. Antiikaja suurkuju kindlasti viskleks hauas kui saaks teda, et tema nimi on lennujaamale antud. Tema vallutas ära peaaegu kogu vanaaja tsiviliseeritud maailma ja nüüd antakse tema nimi mingile pisikesele lennujaamakökatsile, mis on vast veerand Tallinna lennujaamast. Kuid, miks peakski ta suur olema kui vaevalt igas tunnis lahkub või maandub üks lennuk.

Lennujaama ees sagis hulgaliselt rahvast. Kes tuli vastu võtma kauaoodatud külalist, kes tuli vaatama lennukiga sõitvaid inimesi, kes pakkuma taksoteenust Skopjesse sõiduks. Kusagil parkimisplatsil ootas meid tellitud rendiauto.

Edasi Prilepi ja Bitola peale

Makedoonia maastik liikus filmilindina autoaknast mööda. Eemaldusime pealinnast, et teha tutvust väiksemate Makedoonia linnadega. Veel veidi ning kiirteelt olimegi maas, väike kõrvaltee näis palju põnevam kui kiirtee. Autoraadiost hüüab raadiohääl sõnumeid Viljandi Tuleviku ja Narva Transi jalgpallimatšist - kohalikud on spordiennustusehullud. Kellaosuti näitas kaugelt üle keskpäeva ja seetõttu tuli pisut lõunatada. Kas teeääres hakkab silma mõni ühiskondliku toitlustamise ettevõtte? Kas räägib midagi söögikohtadest Üksildane planeet? Oh ei, raamat vaikis, tuli ise silmad lahti hoida. Gradsko linnas mingis teeäärses restoranis tegime peatuse. Juhuslikult sai astutud õigesse restorani – lahke pererahvas, traditsiooniliste balkani roogade odavad hinnad ning lisaks tellitule kostitati veel kohaliku murelikeedise ning aiast korjatud värskete aprikoosidega. Mõttetu oli ja on seda kohta reisijuhtidest otsida, need õpetavad rohkem kus ameeriklane saaks pitsat või hamburgerit vitsutada.

Õhtu eel saabusime Prilepi linna. Prilep oli võetud reisi kavva Erki tungival nõudmisel, sest seal pidi olema mingi klooster ja mingid Püha Marko tornid (ikka Üksildase planeedi järgi). Et mind nõusse saada uuris ta kusagilt välja, et seal linnas pidi toimuma õllefestival. Uurisin järele, et tegelikult küll grill- ja õllefestival ja liiatigi oli see üritus eelmisel aastal juba ära. Aga kloostrit võib ju vaadata ja torne ka.

Linna jõudes paistis asula kaunis tolmune ja igav. Keset linna, keskaegsete varemete kõrvale, oli asetatud mingi kuju – loomulikult Aleksander Suur ise. Ja see oligi linna ainuke vaatamisväärsus. Läksime siis kloostrit ja torne otsima .Leidsime linnast eemal mingi kloostri, kuid see polnud see, millest reisijuht oli pajatanud. Tornide otsimisega oli veel suurem probleem, sest üks kloostriasukas rääkis, et ronige mäe otsa, siis näete. Aga mägi pole Makedoonias mingi künkalaadne moodustis madala maastikuga Eestis. Mägi on ikka mägi. Pahaaimamatult asusime ronima ja see polnud kerge. Teerajake muutus üha ahtamaks, juba jäi seljataha mäejalamil olnud lehma- ja lambakari. Rada lõppes ja peagi astusime mööda päikesest kõrvetatud rohtu. Sisalikud ja ussid toimetasid kividel ning kõrbenud rohus. Palav oli, higi voolas. Ja kui lõpuks peaaegu tippu jõudsime, siis selgus, et torne seal polegi ja veel paar kilomeetrit tuleks kuhugi minna. Enam ei viitsinud, lihtsalt ronisime alla tagasi. Kuningas Marko hiljem siiski leidsime – Prilepi õllevabriku õllesildilt.

Kui esialgne reisikava nägi ette ööbimise Prilepis, siis pärast väsitavat mägironimist ning väikest ringkäiku linnatänavail, otsustati jõuda õhtuks Bitolasse. Prilep tundus kuidagi nii igav, lootusi pettev ja tolmune. Ning mingit festivali loomulikult polnud. Niisiis, edasi Bitola peale.

Bitola ei asu Prilepist eriti kaugel. Tegemist on Makedoonia suuruselt kolmanda linnaga (mõni allikas väidab, et koguni teisega). Linn oli tähtis juba Türgi impeeriumi aegadel ning tänaseni elab seal suur türgi kogukond. Islami mõjust andsid märku mitu linnas olevat mošeed. Vanalinn on üsna tore ja kenasti säilinud. Õhtuti muutub peatänav hiiglaslikuks promenaadiks, kus linnarahvas edasi-tagasi jalutab. Bitolast leidsime ühe meeldivaima kohalikke roogi pakkuva restorani. Road olid suured ja maitsvad, teenindus suurepärane ja hind oli üle mõistuse odav. Eestis tuleks selliste toitude-jookide eest välja käia 2-3 korda suurem summa. Sama asutuse õues sai suurelt ekraanilt jälgida ka jalgpalli EM-i. Parasjagu käis Vene-Hollandi mäng ja kohalikud olid Venemaa poolt. Slaavi veri on ikka paks!

FYROMist Aleksander Suure juurde

Kreeka piir pole Bitolast kuigi kaugel. Miks mitte käia Kreekaski ära, sest seal on kuulsad Aleksander Suurega seotud paigad. Üsna Bitola külje alla jääb muistne Herakleioni asula. Reklaamitakse seda kui eriti eksklusiivset paika, kuid äärmises kuumuses mingeid antiikseid sambaid küll ei vaata ning lisaks nõutakse selle eest rahagi .Ei! 

Makedoonia ja Kreeka suhted pole just head. Lugu on selles, et Kreeka põhjaosagi nimetatakse Makedooniaks ja seetõttu süüdistab Kreeka oma põhjanaabrit kavas endaga liita Põhja-Kreeka. Aga kui me hetkeks mõtleme augustikuise Venemaa organiseeritud Lõuna-Osseetia avantüüri peale, siis võib kreeklasi mõista. Just Kreeka tegevuse tõttu peab Makedoonia kasutama rahvusvahelises suhtluses nimetust Endine Jugoslaavia Vabariik Makedoonia, mille lühend on FYROM. Meie rendiautol ilutses kleebis MAC, mis viitas Makedooniale. Kreeka piirivalvurile selline kaunistus küll ei meeldinud. Ta lippas oma punkrisse ja tõi sealt välja mingi kleeppaberi, mille ta autole kleepis,ja sellel ilutses inglisekeelne kirje: Kreeka tunnustab seda riiki kui FYROMi!

Autoteed ääristasid rododendronid ning tee suundus Põhja-Kreeka tähtsaima linna Thessaloniki poole. Sihiks oli muistse Makedoonia riigi keskus Pella, mis ühtlasi on Aleksander Suure sünnilinn. Kunagise hiilguse asemel asetsevad seal nüüd varemed, mida tubli päikeselõõsa käes võis kaeda. Kõrvalasuvas muuseumis võib vaadata mõningaid raidkujusid, mosaiike ja Aleksandri kipspäid

Ja neli tundi venisid ...

Ohridis teati meile rääkida, et bussisõit naaberlinnast Strugast Albaania pealinna vältab neli tundi. Heausklikult olimegi kell pool üks Struga bussijaamas ja lootsime poole viie paiku juba Tiranas olla. Kuid bussi polnud. Möödus tund – bussi ikka pole. Kell oli juba kaks kui buss Strugast teele asus. Enne oli palju võitlemist, et kohad bussis kätte saada. Sõiduvahend oli täidetud Tetovo albaanlastega, kes olid kõik kohad hõivanud. Pärast pikka seletamist ja bussijuhtide sekkumist saime kohad kätte. Läks veidi aega ning käes oli riigipiir. Seal kadus jälle tund. Eriti kaua läks Albaania piiripunktis, sest välismaalaste passid oli vaja üle kontrollida ja siis veel passe tundi pool imetleda. Ning lõpuks välja kirjutada kviitungid selle kohta, et välisriigi kodanik on Albaaniasse sisenedes andnud ühe euro Albaania riigi hüvanguks. Ja turiste oli bussis palju – peale meie neliku veel 9 inimest.

Lõpuks olime punkrite maal. Teelint vookles mägede vahel ning bussil polnud kiirustamiseks põhjust. Hakkasime leppima sellega, et neljatunnine sõit on ulmejuttude maailmast. Bussis oli palav ja kitsas. Et vähegi end lõbustada, hakkasime jälgima bussireisijaid ja neile nimesid panema. Meie kõrvalistmel istus väärikas vanaproua üleni mustas, ainasaks heledaks asjaks oli valge pearätik. Ta tundus eatu ning võis vabalt olla II maailmasõja aegne punapartisan. Eespool istus üks noormees paaripäevase habemetüükaga ning kandis hiigelsuuri päikeseprille. Nägi välja nagu tüüpiline balkani popartist. Temale panime nimeks laulja. Meist veidi eespool istusid kaks nooremapoolset ameeriklannat, neid hakkasime kohe mikideks hüüdma. Üks neist oli eriti hüperaktiivne – ei seisnud oma istmel paigal, oli pidevas liikumises. Tasus vaid bussil peatuda ja bussijuhil oma istmelt lahkuda kui miki juba sinna potsatas. Palavuse tõttu hakkas laulja endale albaaniakeelse ajalehega tuult lehvitama. Ei möödunud aga minutitki kui leht oli miki käes ja too lehvitas sellega endale tuult. USA on ikka tõeline maailma sandarm.

Berat

Berati linn asub Albaania keskosas. Tegemist on omalaadse muuseumilinnaga nagu neid selles riigis ikka on. Vanalinn on tõesti vaatamist väärt, lisaks sellele asub mäekünka otsas kindlus, mis ei seisa inimtühjana, vaid on asustatud. Kindlusest avaneb ilus vaade alla orgu, kus vonkleb jõgi. Kivitee, mis linnusest alla laskub on aastate jooksul libedaks muutunud, küllap ilmastik on teda vorminud. Libe kivitee kutsub kohalikke noori suviseid spordirõõme maitsma. Näiteks üks kohalik teismeline poiss üritas teed mööda alla lasta, kasutades selleks poleeritud puuplaati, mis kunagi oli olnud osa ühest mööbliesemest. Ilmselt valmistas nooruk end ette Vancouveri taliolümpiamängudeks, millest ta tahaks kelgutajana osa võtta. Kuigi jah, kelgutamisest puuplaadil ei tulnud midagi välja. Plaat ei libisenud kividel edasi, küll aga libises poiss plaadilt maha.

Oli reede õhtu ning selleks puhuks oli linna peatänav suletud. Sulgemise põhjuseks oli linnainimeste jalutamissoov. Linnapeatänav täitus jalutajatest, kes siis ringiratast liikusid- Ikka tänava otsa ja tagasi. Sarnast nähtust olime tähele pannud juba möödunud aastal kui külastasime Montenegrot. Sealses valdavalt albaanlastega asustatud Ulcinji linnas kogesime midagi sarnast. Beratis olid avatud kõik peatänava äärsed baarid ning neis istusid eranditult mehed, kes kohvi või teed rüüpasid ning jälgisid möödujaid. Meie seltskonna välismaine päritolu sai kohe ära märgitud, sest üks kohalik küsis inglise keeles meie asukohariiki. Teave käes, soovis meile head olemist Beratis.

Lõpuks sai leitud kohvik, kus ruumi, kuid sealne kelner ei saanud meie inglisekeelsest jutust midagi aru ja pidi külastajate hulgast otsima inglise keelt taipava inimese. Üldse paistis noorukil kehv päev olema, sest tellimust täites taipas ta õllepudeliga purustada ühe lauale toodud klaasi jääga. Küll klaasikilde ja jääd lendas! Kohe ilmus kusagilt kohvikusopist välja asutuse omanik, lausus poisile midagi kibedat ning organiseeris uue laua.

Gijrokaster - Hoxha sünnilinn

Gjirokasteri linn asub Lõuna-Albaanias. Kreeka piirini pole sealt enam palju maad ning mošeede kõrval kohtab rohkesti õigeusukirikuid. Gjirokaster on  UNESCO poolt hinnatud kui  muuseumilinn. Lisaks kõigele muule on see linn diktaator Hoxha sünnilinn. Kunagise valitseja majagi on alles ning selles asus pikki aastaid tema muuseum. Nüüd tegutseb muuseum edasi, kuid sellest on kujundatud etnograafiamuuseum. Ehk nagu muuseumitöötaja seletas – albaania keskklassi linnakodaniku elamu. 

Üksildane planeet meelitas külastama restorani Kerculla, mis paiknes kõrge mäe otsas ja on hinnatud oma kohalike eriroogadega. Kui pärast pikka rännakut kohale jõudsime, siis selgus, et just kohalikke roogi polegi.

 Linna kohal kõrgub ka kindlus. Võrreldes mõningate teiste Albaania kindlustega nägi see üsnagi korralik välja. Selle keskne osa ehitati enne II maailmasõda ja kohandati vanglaks. Seal hoidsid vange nii kuningas Zogu alamad, itaallased, sakslased kui Hoxha kommunistid. Vangla viidi sealt välja 1960-aastatel ja praegu on seal sõja- ja relvamuuseum. Kindluse territooriumil on vaatamiseks välja pandud ka üks USA lennuk, mis külma sõja aastail Albaania kohal alla kukkus. Kommunistid luuletasid lennuki juurde legendi, et see tulistati alla. Kui muuseumis ringi käia, siis Hoxha aegne ekspositsioon oli jäänud muutmata. See koosnes peamiselt fotodest, maakaartidest, mis kujutasid kommunistliku partisaniliikumise võidukäiku ning relvadest. Meid mööda muuseumi vedanud naine õhkas korduvalt: "kahjuks süsteem muutus." Nojah, kommunistliku diktatuuri ajal veeti sinna kindlasti ekskursioone, sest tegemist oli ikkagi diktaatori lapsepõlvemaaga. Polnud mingit  muret, sest õppisid teksti pähe ja muudkui vuristasid sama juttu aastakümned järjest. Nüüd aga pead uue jutu selgeks õppima - see aga on raske. Oli märgata kohti, kus kunagi olid relvad olnud, kuid nüüd valitses  neil kohtadel tühjus. Meie küsimusele tühjade stendide kohta vastas muuseumitöötaja, et need varastati 1997.aastal massirahutuste käigus. 1997.aastal toimusid Albaania suured rahutused seoses investeerimisfondide krahhiga.

Austust Hoxha vastu on ikkagi näha. Kasvõi turismipoes võid meeneks osta Hoxha näopildiga kruusi. Samuti võis osta CD plaadi nn. Hoxha rahvalauludega. Erki ühe sellise ostiski. Panime selle siis auto plaadimängiasse ning algas kõva huilgamine. Tegemist on Albaania lõunaosa mitmehäälse lauluga, millest saime väga vähe aru. Vast ainult sõnad komandante ja partisani olid tuttavad.

Tepelene - Vlore "kiirteel"

Oli pühapäevane päev, kui sai ette võetud sõit Gjirokasterist Vloresse. Vlore on sadama- ja suvituslinn Aadria mere kaldal. Vaadates kaardile näis, et sõita tuleb vast paar tundi ning pealelõunal saab  supelda juba Aadria mere voogudes. Alguses oli kõik kena. Gjirokasterist naaberlinna Tepelenesse suundus hea tee, üks paremaid Albaanias. Erki oli kaardi pealt järele vaadanud, et Tepelenest saab otse üle mägede Vloresse. Kaardil oli tee kujutatud punase värviga, mis tähistas riiklikult tähtsat maanteed. Kui juba riiklik maantee, siis tuleb seda mööda sõita – tehti üksmeelne otsus. Tepelenest pöörasime siis selle tee peale. Teeviit oli küll üsna luitunud, kuid see veel ei ehmatanud. Asfaltee oli küll kitsas, kuid sõita sai. Nii sõitsime kilomeetrit viis-kuus kuni asfalttee lõppes. Algas kruusatee ning see muutus järjest ahtamaks. Kulges ta mööda mäekülgi, lookledes lindina alla ja üles. Nii möödus veel mõni kilomeeter (ise arvasime, et olime sõitnud julgelt üle poole teest) kui jõudsime mingisse külla. Vaja oleks teed küsida, sest riiklik maantee ei saa ju selline olla . Küla lipuväljakul polnud inimhingelistki, vaid kits näksis omavalitsushoone ees kuivanud rohtu. Majal, mis pidi täitma kultuurimaja ülesannet, lipendas  plakat, mis kutsus  2007/2008 aasta aastavahetuspeole. Silme ette tulid katked seiklusfilmidest, kus inimtühja asulasse saabub rändur, jalutab inimesi otsides ringi ning siis kaamera näitab kuidas pelgupaikades tõusevad esmalt püssid ning see järel saab nähtavaks ka kurja kohaliku elaniku pea. Hirm hakkas ning juhiseid saamata jätkasime tundmatus suunas. Veel veidi sõitu ning lõpuks märkasime mingi maja juures askeldavaid inimesi. Erki läks teed küsima. Kohalikud inimesed, kes esmakordselt ilmselt võõramaalast nägid, tulid teda kohe kättpidi tervitama. Viipekeelsest jutust võis aru saada, et tee viib Vloresse küll, kuid seda, mis pealkirja see asula kannab ei õnnestunudki välja selgitada. Vaatasime kaarti ning otsustasime, et Vlore ei saa enam kaugel olla, sest nii palju on ju sõidetud. Mingi kindlus käes, jätkasime teekonda. Jälle üles mäkke mööda looklevat teed. Kuid siis kadus ka kruusatee ning see asendus mingi ebamäärase moodustisega. Oli nii pinnastee, jalgraja kui ka kunagi kauges minevikus eksisteerinud tee jäänuseid. Auto liikumine muutus hoopis vaevaliseks. Kohati tuli kaasõitjail autost lahkuda, et Triin siis auto ikka mäkke suudaks juhtida. Ja nii päris mitu korda järjest. Tõepoolest imelik riiklik maantee. Ilmselt olid kaardikoostajad unustanud lisamast, et riiklik maantee võis see olla ehk Türgi impeeriumi hiilgeaegadel kusagil kaugel 16.sajandil, mil kivitee nähtavasti ka ehitati. Käesoleva aastasaja riikliku maantee mõiste alla see tee küll ei käi. Pole vist mõtet lisada, et vastu ei tulnud ühtegi autot. Möödusid tunnid. Ja siis, kas petavad silmad – kauguses küla ning seal ilutseb asfaltee. No nii kohe oleme Vlores! Asfalti jätkus paraku ainult küla vahele, edasine tee oli siiski kruusatee ja sel teel sõitis liinibuss. Ühes asulas oli bussipeatus meeldivalt baariga ühendatud. Tegime baari õllekülmkapis puhta töö ( kuigi jah – õlut oli seal neli kolmandikliitrist pudelit), sest palavus andis tunda. Ühtlasi selgus, et me polnud pooltki teest läbinud. Siiski oli hullem seljataga, sest varsti muutus kruusatee lõplikult asfaltteeks. Kuigi auke oli sel kõvakattega teel rohkem kui taevas tähti. Mõne eriti sügava maanteeaugu kohta võiks öelda , et selle sügavus oli suurem kui Mariaani süvikul Vaikses ookeanis. Pärast sõitu sellistel teedel puudub ilmselt igasugune alus Eesti maanteede üle virisemiseks.

Vlore

Vlore on albaanlaste jaoks tähtis linn. 1912.aastal kuulutati Vlores välja Albaania riik, seal asub iseseisvusmuuseum ning riigi rajaja Ismael Quadari haud. 1997.aastal said just Vlorest alguse kogu riiki raputanud rahutused. Lisaks kõigele on tegemist ühe riigi suurima sadama- ning kuurortlinnaga. Sinna tulevad puhkust veetma inimesed, kel Durresi ülerahvastatus meeltmööda pole. Siiski näib, et Vloret ähvardab sama saatus, sest rannaäär on täitumas hotellide ning kortermajadega. Pühapäeva õhtul hakkas linnast liikuma suur autodevoor pealinna suunas. Meie hotell, mis kandis nime Delfiin, oli küll natuke naljakas. Kunagi neljakordse hotelli külge oli ehitatud hulga kõrgem juurdeehitus ehk nö Delfiini-poeg. Vastuvõtulauas kedagi polnud, kusagilt väljailmunud karvane vanamehenäss võttis raha vastu ning ütles tubade numbrid, võtmed rippusid uste ees. Koristaja jalg polnud neis tubades kaua astunud, seda tõendasid rikkalikud tolmurullid ja pea sentimeetripaksune liivakiht põrandal. Lisaks oli duširuumi atraktsioonina ehitatud kinnitamata dušialus, mis liikus ringi terve ruumi territooriumil.

Vlore iseseisvusmuuseum oli tavapärane Albaania muuseum. Seintel olid pildid habetunud meestest, kes riigi loomisel ametis olid. Siin-seal stendis olid väljapandud katkendid ajalehtedest ja mõned käsikirjad. Kusagil seinal rippus püss või mõõk. Muuseumi eksponaatidest oluliselt rohkem silmarõõmu pakkus seletusi jaganud seksikalt rõivastatud noor daam.

Ismaili taksoteenus

Nagu kokku lepitud ,ootas Ismail meid kella nelja ajal Tirana International hotelli taga olevas parklas. Sõiduauto oli Albaaniale kohaselt Mercedes. Ismail oli tore albaania mees viiekümnendates aastates (mulle näis nii). Kahjuks muid keeli peale oma emakeele ta ei osanud. Mahtusime autosse ära. Kitsas ja palav oli, kuid lootus kiiresti Kosovosse saada surus ebamugavuse tahaplaanile. Enne Tirana linnast väljumist tegi ta väikese peatuse, auto juurde sõitis teine Mercedes ja sealt ulatati talle mingid paberid. Nagu hiljem selgus oli tegemist bensiinitalongidega.

Algul sujus sõit ilusti. Autojuht osutas tee kõrval olevatele asulatele ja nimetas nende nimesid. Näiteks kaugemal mäestikujalamil oleva asula suunas viipas ta, et tegu on Krujaga ning lisas Skanderbeg. Erki, kellel tuleb hästi välja ülima osavõtlikkuse teesklemine, noogutas innukalt.

Mida põhjapoole masin liikus seda lopsakamaks loodus muutus ja meile kohati näis, et prahti on vähem kui lõuna pool. Või hoopis tahtsime põhjamaalastena endile sisendada, et põhja pool on kõik ikka parem ja puhtam. Mida enam põhja poole seda jutukamaks Ismail läks – paistis, et ta ise on Põhja-Albaaniast pärit. Kui plaadimängiasse asetati albaania popmuusika plaat läks Ismail eriti hoogu.

Prizren

Kohe kui Kosovosse sisenesime, muutus tee paremaks. Auto sai kiirust tõsta ning üsna pea olime Prizrenis, kus asusime ööbima hotelli Tirana. Tiranast Tiranasse! Hotell oli väga väsinud. Ehitatud oli ta ilmselt veel Tito valitsemisajal ja hiljem polnud keegi korraldavat kätt külge pannud.

Prizren on tähtis linn nii albaanlastele kui serblastele. 1878.aastal kuulutati selles linnas välja Prizreni Liiga, mille eesmärgiks oli Albaaniale autonoomia saavutamine Türgi koosseisus ja oma valduste kaitsmine slaavlaste edasitungi eest. Samas linnas oli keskajal olnud serblaste riigi keskus.

Kosovo sõja algul 1999.aastal lõhkusid serblaste relvaüksused Prizreni Liiga muuseumi. 2004.aastal toimunud massirahustusete ajal oli albaanlaste kord rüüstama hakata. Õigeusu kirikud on rüüstatud, aknaavad on tühjad ning kirikute ümber on veetud okstraattõkked. Kui ma ühte sellist kirikut filmisin, siis kohalikud elanikud vaatasid mind üsna kahtslustavalt. Tänapäeval serblasi linnas ei ela.  Linnas asuv suhteliselt moodne katoliku katedraal aga seisab puutumatuna. Miks siis seda segaduste käigus ära ei lõhutud moslemitest albaanlaste poolt. Ilmselt on põhjus selles, et uuema aja üks katoliikluse kangelasi Ema Teresa oli rahvuselt albaanlane.

Linnas olid nähtaval kohal rahuvalveväelased. Pidevalt võis näha ringi liikumas sõjaväepatrulli ning palju sõitis ringi kirjega KFOR märgistatud autosid.

Prizren oli võrreldes Albaania linnadega tunduvalt puhtam. Õhtul tulid tänavatele kojamehed. Albaanias selliseid ametimehi ei näinud.

Kosovo väljal

Prištinast veidi välja sõites jõuame kohta nimega Gazimestan. Jah, paljudele ei ütle see koht midagi. Kui aga lisada, et see tähistab Kosovo lahingu arvatavat toimumiskohta, siis on asi selgem. 15.juunil 1389 toimunud lahing on serblastele olulise tähtsusega. Nad on selle lahingu ümber kujundanud erilise müütide maailma. 1989.a pidas Slobodan Miloševič seal oma kuulsa Gazimestani kõne, milles ta õhutas serbia rahvusluse uut tõusu. Tänapäeval on lahingu toimumiskoha märgistamiseks 1950-aastatel ehitatud hiiglaslik mälestusmärk. Kuid mälestusansambli juurde pole kerge pääseda. Samba ümbrus on KFOR kontrolli all, ja praegu on seal Slovakkia väed. Rahuvalvajad kontrollivad dokumente ning seejärel lubavad sisse. Ühtlasi palus sõjamees meil relvastust ja sõjamehi mitte pildistada, kuid ausammast võis fotografeerida nõrkemiseni. Ausamba sees läks üles keerdtrepp. Andis tublisti ronida enne kui tippu sai jõutud. Tipuski istus üks kuulupildujaga relvastatud slovakk ning takseeris ümbrust, seda suurt ja lagedat välja. Järsku märkas sõdur mingit liikumist ning vaatas pingalt läbi püssisihiku üht punkti. Meie pildistasime ja filmisime.

Veidi eemal paistis üks kuplikujuline hoone, mis kujutas endast sultan Muradi hauda. Kunagisest keskaja õpikust on meelde jäänud pilt: Miloš Obilič tapab Türgi sultani. Muidugi on tänapäeval selgusetu, kes see tapja oli ja kuidas tapeti, kuid Muradi haud igatahes seal on. Asub mošeed meenutavas hoones, kuhu sametist teki alla siis hauaehitis loodud ongi. Mausoleumi sisse sattunud kassipoeg ronis kõikjale kuhu sai, väljaspool hauaehitist aga küsisid mustlaslapsed almust. Argipäev.

Õhtu Skopjes

Vihm oli just lõppenud. Turuplatsil äripäev otsa saanud ning müüjad lahkunud, kes koju, kes otse palvusele. Kohas, kus päeval käis kibe sagimine, valitses tühjus. Turuplatsi ilmestasid nüüd lugematud poriloigud ja suured prügihunnikud. Taamal vajus punaseks tõmbunud õhtupäike mägede taha ning üle albaanlaste linnaosa kaikus moslemite palvekutsung. Pori, prügi ja ehapuna valgustatud palvehüüd – see moodustas sürrealistliku pildi . Kahju, et sel hetkel polnud kaasas videokaamerat, et kõike jäädvustada. Sõnadega lihtsalt seda ei kirjelda.

Üle Jellingi kivide Ribesse. Taani reisi 4.osa

Kuldne altar

Järgmine sihtkoht oli Tamdrupi kirik. Kirik on kuulus eelkõige oma kullast altari poolest, millel kujutatud suur osa Taani varasemast ajaloost. Kirikus sai ära käidud, altar ära nähtud. kuid kirikust enam jäi meelde kultushoonet ümbritsenud korrastatud kalmistu.

Juba eelmisel päeval oli hakanud silma kuuseistanduste rohkus. Sel päeval oli neid kohe eriti palju. Tuli meelde, et olin ühe mälumängu jaoks valmis treinud küsimuse Euroopa riigi kohta, milline on suurim jõulupuude turustaja. Vastuseks oli Taani. Selge, millest siis kuusepuude istanduste rohkus. Täpsemalt öeldes ei olnud tegemist kuuskedega, vaid hoopis nulgudega. Võis näha ka ettevõtete nimetusi, näiteks üks istandus kandis nime Jüütimaa nulg. Niiviisi tulevaste jõulupuude vahel sõites jõudsime Jellingi linna. Linna, millega seostatakse Taani riigi algust ja linna, kus asub suur moodne viikingikeskus.

Üks Jellingi kividest

Jelling pole eriti suur linn, kuid turismiobjekt on ta ometi. Linnas asuv kirik on üks Taani vanimaid. Lisaks oli kunagine konung Gorm pannud just selles kohas aluse Taani riigile. Kiriku lähedal asuvad kaks suurt küngast, mis pärimuste järgi olevat Gormi ja tema poja Harald Sinihamba hauad. Kiriku ees, klaaskastide sees asuvad kaks kivi, millele on raiutud ruunikirjas tekst. Need kivid pidavat olema Taani riigi sünniga seotud ja ühele neist olevat isegi sõna Taani kirjutatud. See olla riigi nime esmamainimine.

Jellingist lahkumisel toksiti GPS seadmesse järgmise sihtkohana Ribe linn. Plaadimängijasse rändas taustaks Eesti filmimuusikat sisaldav helikandja.
Navigatsiooniseade oli seekord otsustanud valida eriti eksklusiivse marsruudi. Teekond kulges põldude vahel, kohati läbides taluõuesid. Ilmselt oli see otsem tee.

Ribe linna peetakse Taani vanimaks linnaks, mille ajalugu ulatub 8.sajandisse. Linnale on kasuks tulnud hilisemate sajandite majandusraskused, sest niiviisi on jäänud ära tohutud ümberehitused ning asula on säilitanud keskaegse ilme. Viimane fakt mõjub turistidele ligitõmbavalt. Lisaks kehtib Ribes nulltolerantsi lähedane suhtumine autode ööpäevaringsesse parkimisse vanalinnas. Parklakoht tuli leida väljaspool vanemat linnaosa.
Kohael jõudsime varasel pärastlõunal. Sai leitud ööbimiskoht, külastatud turismiinfokeskust. Ühtlasi tekkis mõte - oleks paras aeg külastada Waddenzee (tõlkes mudameri)märgala. Tegemist on Põhjamere osaga, mida muust merest eraldavad Friisi saared. Waddenzee kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse. Veekogu oli tekkinud huvitaval moel. Kunagi ulatud manner kaugemale Põhjamerre ja mererannikul asusid kõrged liivaluited. Merevesi tungis mitmel korral düünidest läbi ja uhtus nende taga oleva pinnase, mis koosnes turbast, Põhjamerre. Niiviisi kujunesid luidetest Friisi saared. Meie külastusplaani kuulus Römö saare külastamine, sest seda saart ühendas mandriga pikk tamm. Tammi mööda sõites võis kõige pealt silmata üsna laia rannakarjamaad, millel tegutsesid lambad, seejärel andis rannaniit teed merele. Korraks sai tammil peatustehtud ja vaadeldud merevee tõusu. Tore oli jälgida kuidas merevesi tõusis ja mattis enda alla liivaseljandikke.

Külaskäik Tollundi mehe juurde. Taani 3.osa

Silkeborgi hommik tundus jahedavõitu. Kohvrisügavustest koukisin isegi dressipluusi välja - see jäi ainsaks korraks kogu reisi jooksul.
Silkeborgi linn rajati alles 19.sajandil tänu paberivabrikule ning seega mingit keskaegset arhitektuuri sealt otsida ei tasu. Tasub otsida hoopis Tollundi meest. Viimane asub kohalikus koduloomuuseumis, mille lähedale sai autogi pargitud. Oli veel varajane hommikutund ja muuseum suletud. Sammud seadsime esialgu hoopis linna keskväljaku poole, et seal võtta hommikukohv ning hommikusai. Nimelt selgus 1981.aastal ilmunud venekeelsest koguteosest Maailma maad ja rahvad, et taanlased söövad kõikidel söögikordadel ohjeldamatult saia. Kohvi ja saia leidsime kohaliku suurpoe eesruumist - hommikusöögiks piisas.

Silkeborgi hommik. Süstad on kohustuslikud.

Lisaks paistis silma taanlaste suur armastus veespordialade, eriti aerutamise vastu. Linna läbival kanalil liuglesid üksteise järel süstad. Kui aerutaja süstaga endise paberivabriku tammini ( tänapäeval on seal maanteesild) jõudis, tõmbus ta kalda äärde ja hüppas kaldale. Seejärel tõstis mees süsta veest välja, võttis selle kaenlasse, teise kätte jäi aer. Nüüd sammus ta maanteeni, ootas foori rohelist tuld ja ületas seejärel autotee. Jõudnud teisele poole, läks aerutaja kalda äärde, viskas süsta vette ja siis ise hüppas süsta sisse. Aerutamine võis jätkuda.

Tollundi mees

Siis saabuski oodatud muuseumi avamistund. Olime ühed esimesed külastajad. Kõigepealt suunati meid saalidesse, kus olid väljas Silkeborgi ajalugu kujutavad pildid ning esemed. Kahe saali läbimine toimus kiiresti. Läbi siseõu sai tormatud teise muuseumitiiba. Seal valves olev vanaproua juhatas kohe vasemal asuvasse saali, sest seal pidi asuma "Old man" ehk siis see keda otsisime - Tollundi mees. Tema lugu on huvitav ja selle katsungi ümber jutustada. Millalgi 1950.aastal lõikasid kaks meest Silkeborgi lähistel asuvas Tollundi rabas turvast. Tööde käigus leiti turbakihi seest üsna heas seisukorras meesisiku säilmed. Arvati, et tegu on mõne aasta taguse mõrva ohvriga ja otsustati leiust teavitada politseid. Politseil omakorda võttis ühendust arheoloogidega. Nood tegid kindlaks, et tegu on tõesti mõrvatud mehega, kuid rituaalne poomine oli toimunud millalgi enne Kristuse sündi. Soos vedelenud laip oli turbapinnases mumifitseerunud ja säilinud meie päevini. Hiljem tehti kindlaks, et mehe täpne eluaeg oli kusagil 2400 aastat tagasi. Tõe huvides tuleb lisada, et muuseumis oleval eksponaadil on ainult pea ehtne, ülejäänu on mulaaž. Lugu oli selles, et teadlased konserveerisid ainult kere pea, ülejäänud keha aga lagunes välisõhuga kokkupuutudes kiiresti.
Muuseumis oli veel hulgaliselt odaotsi, potikilde ja viljahõõrumiskive, ei puudunud ka kohustuslik viikinginurk oma paatide ja kirvestega. Võrreldes Tollundi mehega jätsid need esemed suhteliselt külmaks. Kuid ometi sai muuseumis kohata veel üht atraktsiooni, mida nähtavasti peagi Eestis näha saab. Kas kahjuks või õnneks - see sõltub juba lugeja seisukohtadest. Muuseumis käis ringi imelik grupp, mis koosnes valdavalt tõmmudest või suisa mustadest isikutest, lisaks neile kahest valgenahalisest mehest. Nähtavasti oli tegu grupiga, mis oli pärit kusagilt "Taani Vaost", mis oli toodud Taani kultuuri ja ajalooga tutvuma. Valgenahalised mehed olid grupi saatjad. Lõimitavad kuulasid taanikeelseid seletusi, mõni esitas isegi küsimusi. Enamik aga vaatas igavledes ringi ja ootas millal lõpeb ekskursioon. Üks grupijuhtidest pidi lõimitavaid pidevalt suunama ja gruppi koos hoidma.

Virklundi pruulikoda

Silkeborgi lähistel sai külastatud veel üht atraktsiooni - Virklundi pruulikoda. See asus väikese märkamatus hoones. Õlleköögis askeldas üks mees, kui me sinna sisenesime. Mul oli ainult üks soov - saada pruulikoja õllesilte. Neid mees ka lahkelt andis, ise imestas, et nii kaugelt on siltide järgi tuldud. Mehe rõõmustamiseks ostsime kaasa pudeli Celebration ale´i. See jäi ainukeseks õlleköögi külastamiseks Taanis.

... Taanis on tuul. Taani reisimärkmete 2. osa

Taanis oli tõesti tuul nagu Singer-Vingeri tuntud levilaulus märgiti. Puudeoksad kaardusid kenasti tuule käes.
Friedrikshavni sadamas kedagi puhuma ei pandud ning maaletulek kulges viperusteta. Esmaseks reisisihiks oli Skageni neem - Taanimaa põhjapoolseim ots.
Autoaknast võis silmata põllumajandusmaastikku, rohumaadel toituvaid koduloomi ning siin-seal olevaid üksikuid talusid. Maanteel sõitsid valdavalt haagissuvilaid vedavad autod, paljudel neist Saksamaa numbrimärgid. Ehk andis see märku hotellide-motellide vähesusest, sest miks muidu haagissuvilat tarvis on.

Põllumajanduslikud kõlvikud andsid peagi oma koha liivaluidetele, võis silmata merd. Ühes paigas oligi suurem haagissuvilate parkimisala, mis oli nii masinaid täis, et nõelal oli keeruline maapinnale kukkuda.

Skageni peatänav

Skageni väikelinn asub päris Jüütimaa põhjatipus. Linnale on ähvardavaks vaenlaseks edasirühkivad liivadüünid, mis tahavad linnakese enda alla matta. Skagenit sai külastatud vaid ühel põhjusel: vaja oli leida pangaautomaat, et end Taani kroonidega varustada. Pangautomaat leiti.
Mõneti meenutas Skagen tüüpilist Läänemere äärset suvituslinna (Leedu Nida või Poola Hel), kuid temas oli siiski midagi erilist. Vist midagi taanilikku.

Skageni liivane rand

Taanimaa põhjapoolseim neem asus linnast veidi eemal. Seal, kus lõppes igasugune inimasustus ja valitsejaks said liivaluited. Auto sai jäetud tasulisse parklasse, edasi sai ainult jalgsi. Mõttekas oli eemaldada jalast jalanõud ja liikuda märjal liival paljajalu.
Skageni neeme juures kohtuvad kaks väina- Kattegat ja Skagerrak. Neist esimene jääb itta, teine läände.
Rahvast oli neemel palju. sajad inimesed liikusid paljajalu neemetipu poole. Laisemad isendid võisid liikumiseks kasutada ka traktori taha haagitud vagunilaadsed sõiduruumi. Tippu jõudnuna pildistati end ja hea tahtmise korral ka teisi. Lisaks fotografeerimisele vaatasid inimesed merele. Merel võis näha hulgaliselt laevu, teiste seast paistsid oma kogukusega silma naftatankerid.
Üldises hulluses andis minugi mõistus järele ning lasin teha endast foto, kus minu selja taga embavad kaks Taani väina. Tagasitulekuks valisime loksumise traktori veetavas vagunis. Selles sõiduriistas võis näha nn teist Taanit. Tore perekond oli näpistanud piskukese raha alkoholi ja mobiiliarvete kõrvalt ja tulnud huvireisile riigi põhjatippu.

Hirtshalsi jahisadam

Luidetel liiklemine sai läbi, jälle sai karatud autosse ning sõit viis Hirtshalsi linnakesse. Linna, mille kohta reisijuhid märgivad vaid seda, et linnal on laevaühendus Norraga ning lisavad nagu muuseas fakti, et norralased tulevad linna odavamate hindade pärast.
Tegelikult oli mul Hirtshalsiga pisut isiklik suhe. 1995.aastal viibisin oma esimesel välisreisil väljaspool endise NSVL piire. Reis viis Norrasse ja seda rahastas sealne Kristlik Rahvapartei. Meie põhiliseks peatuskohaks oli Kristiansandi linn ja just sealt väljuvad reisilaevad Taani. Olles tüdinenud kristliku poliitika jälgimisest ning poodides laiutavast õllepuudusest, vaatasime sõber Allaniga sadamas seisvat ColorLine laeva ja mõtisklesime Taani sõidu teemal. Nüüd - kaks aastakümmet hiljem - olin siis Hirtshalsis.
Linna külastamisel oli vaid üks põhjus - tühjenev kõht. Reisijuht lubas fantastilisi kalaroogi linna sööklates. Ühe söögikoha siis leidsime. Asus teine jahisadama kõrval ning rahvas sõi seal suure rõõmuga kalaburgereid. Meie valik langes praekalale, mis tõesti oli parasjagu maitsev. Sõna burger lugemine menüülehelt ohutulesid veel ei süüdanud.

Õhtuni oli veel aega. Tuginedes sellele faktile sai edasiseks sõidusuunaks valitud Jüütimaa läänerannik. Hirtshallist lahkudes langesid autoaknale esimesed vihmapiisad. Piiskade langemissagedus üha suurenes, kojamehed alustasid aknal oma tööpäeva. Auto plaadimängijasse lükati helikandja, kus helises ENSV popmuusika. Vihma sadas ja nõukapop ruulis. Seltskonna eriliseks lemmikuks kujunes tundmatu lauluduo Merike ja Aleksander Sepp.

Teekond möödus Klitmölleri asulast. Turismivihikuis reklaamiti kohta kui Põhjala Havaid. Pead läbis mõte, et seal vihma ei saja, paistab päike ning meri on täitunud surfaritega. Kohale jõudes tuli kogeda tõsiasja, et vihma sadas, asula oli elutu, rand ja meri surfilembedest tühi. Isegi tuul ei keerutanud maharebitud müürilehti. Ainus märk Põhjamaade Havaist oli kohalikus selvepoes müügil olnud õlu Northern Hawaii. Selle ostsin.

Margrete ja Eriku monument Viborgis

Läbi vihma jätkus sõit õhtuse peatuskoha Silkeborgi suunas. Teele jäi vaid peatus Viborgi linnas, asulas, kus minevikus meeleldi maapäevi peeti. Just Viborgi riigipäeval esitas kuninganna Margrete I troonile Pommeri Eriku, et siis ise väikemehe varjus riiki juhtida.
Endist viisi immitses taevast vihmapiisku, kuid põgusat jalutuskäiku linnas see ei seganud. Juhtumisi sai üles leitud ka Margrete ja Eriku ausammas.

Enne Silkeborgi sai tee ääres õhtustatud kohalikus hubases maantee restoranis. Kohalik maitsev toit ja meeldiv õhustik jäid meelde. tekkis pettekujutelm, et Taanis süüakse palju värsket kartulit ja toredaid liharoogasid. Ikka ei süttinud hoiatav punane burgerituluke.

Öömaja asus Silkeborgi äärelinnas eramaja poolkeldrikorrusel. Tegemist oli perepoja kõrvalbisnisega. Ruumi ei olnud jalaga segada, kuid reisi odavaim öömaja oli see kindlasti. Hilistel õhtutundidel ühines meiega Torres, ta hävitati. Tuli hea uni.

Kast Famous Grouse viskit. Taanimaa reisi esimene osa.

Taanis polnud ma enne käinud. Kui mitte arvestada kahte vahepeatust Kopenhaageni lennujaamas. Ausalt öeldes polnud mu teadmised sest riigist suured. Mõni Anderseni muinasjutt, Taani võit 1992 vuti EM-l, riik mis teisena tunnustas Eesti iseseisvuse taastamist, Lego, Carlsberg.

Mullu tekkis koolis uue õppeainena Põhjamaade ajalugu. Oi, kui raske oli seda anda. Raske oli end suhestada Põhjala riikidega, liiatigi siis kui pole neid kõiki külastanudki. Üks õpilane küsiski mu käest, et ega teile see põhjamaade ajalugu vist ikka endale ka ei meeldi. Loomulikult tüütasin õpilased ära selle jutuga, et Taani on igavaim Põhjamaa. Endal hakkas kuidagi halb tuimast õpetamisest. Et järgmisel õppeaastal oleks tunnid paremad, selleks saigi Taani mindud.

Seltskond oli sama, mis möödunudaastasel Poola tretil, puudus ainult filosoof. See-eest oli nüüd mul rohkem ruumi kuhu asetada reisil hangitavad alumiiniumanumad ning muu odralinnastest tehtava joogiga seonduv.

Pühapäeva õhtul lahkus laev Tallinnast ja hakkas sõitma Stokholmi  poole. Enne reisi olin end ette valmistanud hullemaks. Selleks, et ülakorrusel taob Tallinki juhtkond sind röstriga vastu pead ning öösel avaneb kajutiuks, siseneb noormees ja hakkab rääkima poliitikast, samal ajal heites endalt rõivaid. Aifõunidega polnud õnneks muret - keegi meist polnud säherduse vidina omanik. Midagi hullu siiski juhtunud. Kõik oli rahulik - nii minnes kui naastes. Restoranis pakuti meeldivaid suupisteid, orkester laulis suures saalis välismaa hitte. Laevapoes laadisid reisijad kassalindile kümneid kaste Famous Grouse viskiga.

Esmaspäeva hommik. Stokholm. Autode mahalaadimine venib. Minutid moodustavad peagi tunni. Arusaamatu järjekord. Auto CD mängijasse topitud Propelleri plaat on läbi mängitud, algas juba plaadi teine ring. Lõpuks lohises järjekord põhjustajani. Tegelik põhjus oli Rootsi Kuningriigi poolt korraldatud atraktsioon "kõik puhuvad". Autojuht pidi sõitma läbi mingi aparaadi juurest, haarama vooliku ja sinna sisse hingama. Aparaat tänas hiljem koostöö eest. Huvitav, Tallinna poolt tulijad peavad puhuma, aga Lõuna-Rootsis imeb riik tolmuimejana sisse hulgaliselt pagulasi.

Viimase lause kirjutasin selleks, et keegi vasakpoolitsejast tolgus saaks enda koostatavasse rassistinimekirja uue nime lisada.

Sõit läbi Rootsi, et jõuda õhtuks Göteborgi. Järgmisel hommikul tuli sealt asuda  laevasõidule Taanimaa suunas. Autoakende tagant vuhises mööda Rootsi. Plaadimängijasse on asetatud ulgueestlaste popmuusikat sisaldav helikandja. Unised ja igatsevad laulud, uni tuli peale.

Lõunapaus peeti Vätterni järve kaldal. Uus maantee oli järvekaldast veidi eemale nihutatud. Vana maantee ääres asuv motell-söögikoht ei elanud oma paremaid päevi. Uus kiirtee oli külastajaid tublisti vähendanud. Peale meie viibis asutise territooriumil veel avid üks laudkond einestavaid inimesi. Pisut eemal rääkis naisterahvas mobiiltelefoniga. Keel, mida ta kasutas polnud rootsi keel. Oli rohkem araabia keele moodi.

Nostalgilised trammid Göteborgis

Õhtuks saigi Göteborgi jõutud. Asjad sai visatud hostelilaadsesse ööbimiskohta ning, siis seisis ees mõnetunnine jalutuskäik linna peal.

Rootsi suuruselt teine linn ei pakkunud erilist silmarõõmu, tegemist on ikkagi üsna noore linnaga. Turismiteatmikud reklaamivad peamiselt Linna keskset jalutamistänavat ja teatriplatsil asuvat Poseidoni kuju. Need sai ära nähtud, kuid mingit erilist muljet need ei avaldanud.

Rootsiga seotult otsisin pilguga pagulaste horde. Silmatorkavalt palju oli neid linnapargis, tunnistan vaatepilt tundus häiriv. Pagulasteemaga seotult aga tahaksin kommenteerida üht Göteborgis nähtud reklaamiplakatit. Igaüks võis plakatist aru saada oma rikutuse tasandil.  Sõnumiks oli: tere tulemast Göteborgi - ahvide koju. Mida taheti plakatiga öelda? Kas peitus selles rootslaste poliitkorrektsuse pahupool? Mine võta kinni.

Hommikul ootas jälle laev ning paaritunnine praamisõit Göteborgist Fredrikshavni sadamasse. Laeval tegutses jällegi laevapood. Poe ostetuimaks artikliks olid kastid Famous Grouse viskiga. Kümned kastid laoti kärudele ja veeretati autodesse laiali. Tundsin end karsklasena, sest erinesin laevasõitjate põhimassist, kes tõenäoliselt eraelus tegeleski ainult Famous Grouse viski kõrrikallamisega.

Ees ootas Taani.

Külaskäik Riiga

Käisin jälle Riias ära. Juba mitmendat aastat leiab Läti pealinnas aset õlleatribuutika kollektsionääride kokkutulek, mis on ühitatud üritusega Latvianbeerfest. Mina osalesin teistkordselt.

Sõitsin Riiga kohale päev varem - reedel.  Sõiduvahendiks olin valinud autobussi  LuxExpressi kirjadega. Tallinna autobussijaamas täitus buss sõitasoovijatega. Teiste seas asusid pardale ka viis leedulast, keda eristas ülejäänud sõiduseltskonnast tugev alkoholijoove. Ilmselt oli tegemist mingite põhjamaades tööd tegevate tüüpidega, kes olid koduteel ning ühtlasi otsustanud osa teenistusest alkoholiks vahetada.

Meeleolu piiripunktis

Sõit kulges ilusti kuni Läti piirini. Endises Läti piiripunktis, kus harilikult mehekõrgune umbrohi lokkab ja kunagised piiriehitised vaevu rohu seest välja paistavad, olid ennast teeveerele sättinud Läti politseinikud. Juba olid nad kinni pidanud mitu suurt bussi. Üks mundrikandja kargaski bussile ette ning näitas, et bussil tuleb parklasse tõmbuda. Bussi juurde loivas neoonvestikest mundri peal kandev politseiametnik, kes nõudis bussidokumente. See paistis olevat selline ebamäärases keskeas sell, kelle arvates elu tipphetk oli teenimine vene kroonus. Oli kohe näha, et säärane rumal olend oli pöördes pisikesest võimuvõimalusest. Muude dokumentide seas nõudis ta lisakas rahvusvahelisele liiniloale bussijuhi käest Läti liiniluba. Nähtavasti polnud sellisele õnnetule olevusele pärale jõudnud, et Läti  ja Eesti on mõlemad EL-s. Vahepeal läks ta politsei mikrobussi, haaras sülle sülearvuti ning seejärel asetas selle bussiistmele tagasi. Oli kohe näha, et tüüp ei oska arvutiga midagi peale hakata, politseisau on tema ülim tase. Nojah, tund aega võttis, et lõunanaabrite riigivõimu esindajad said lõpuks teada, et Läti on ka Euroopa Liidus. Samal ajal reisijate närvilisus bussis kasvas, sest mõni oli plaaninud istuda Riias lennukile ning oli aja peale minek. Leedu joomased töömehed ehmatasid end kaineks kui neile sai selgeks, et nad ei jõuagi õigeks ajaks Riiga ning jäävad Leetu sõitvast bussist maha.

Buss jõudis Riiga üle tunni aja ettenähtust hiljem. Oma osa selles oli ka Lätis alanud teeremondi hoogtööl, sest Ainaži ja Salacgriva vaheline lõik oli üles küntud ja valgusfoore täis topitud.
Mina hüppasin liiklusvahendist välja Liivimaa kubermangu pealinna kesklinnas Radissoni hotelli juures. Aega oli napilt, et jõuda võõratemajja Avitar, mille vastuvõtulaud pidi sulguma kell 19.00, aega oli 35 minutit. Järgnes kiirkõnd hotelli suunas.

Riias on võimust haaranud jalgratturid. Neid on kõikjal ja nende jaoks on maalitud kõnniteedele sõidurajad. Jalakäijate jaoks on piltlikult öeldes jäänud mururibad ja majade aknalauad. Veloinimesed ei sõida üksteise järel, vaid mitmekesi kõrvuti ehk Arnold Rüütlit tsiteerides: "Suurtel kiirustel ja hulgakaupa". Jalgrattaterrorit sain omal jalal tunda. Niisiis, liikusin kiiruga hotelli suunas ja püüdsin end hoida jalakäijatele ettenähtud alas. Järsku möödus üks rattur minust vasakult, siis teine paremalt ning kolmas sõitis tagant otsa. Tõenäoliselt ta oma minimaalsete oskuste piires isegi vist pidurdas, aga esiratas tabas ikka minu vasakut jalga. Lasin lendu maagilise eestikeelse sõna "Kurat!", kuid taibates, et vaja on kasutada arusaadavamat kõnepruuki lisasin kohe: "Ubjuu naahui!". Pügamata juustega nooruk kuulus tõenäoliselt tõugu, keda hipstereiks kutsutakse. Ta vaatas hetke mõistmatult tagasi, siis ületas koos rattasõidukaaslastega kähku sõidutee ning kiirustas edasi, märss järel lohisemas. Eks ikka uusi inimesi alla ajama.
Hotellis selgus tekitatud kahju. Hipsteritolgus oli tekitanud minu jalale veritseva marrastuse ning lisanud väikse kolmnurkse augu teksapükstesse. Hää oli, et külastasin kohe apteeki. kust hankisin haavale määritavat salvi. Igaljuhul maitsevad peenutsevad hipsteriõlled nüüd eriti vastikult.

Õhtul oli veel aega ja otsustasin külastada Vermane aias toimuvat õllefestivali. Üritus oli külastajarohke. Ringi keerlesid karussellid, püünel mängis pilli ansambel, suitsesid šašlõkipannid. Möllul hoidis silma peal ahelsuitsetajast maletaja Mihhail Tali kuju. Ei jäänud üritusele kauaks. Proovisin paari õlut, võtsin mõne suupiste ja lonkisin hotelli tagasi. Olin eelmisel aastal üritusel käinud ning nüüd ei olnud enam midagi üllatavat, pigem oli näha tagasiminekut.

Hommikul algas kokkutulek kell üheksa. Hotellist läksin kokkutulekupaika jala. Umbes kolm kilomeetrit hommikul kõmpida on päris paras. Jõudsin kohale poolteist tundi enne ülejäänud eestlasi. Üritus leidis aset Stargorodi nimelises tšehhi õllerestoranis. Kohal oli kogujaid peale Läti ja Eesti veel Leedust. Venemaa ega Valgevene esindajaid ei trehvanud. Eks igalpool kajastub uus poliitiline realiteet.

Riia kokkutulek on üks neid väheseid, kus sildikogujal midagi peale hakata on. Sain vahetada endale näiteks kena hulga Albaania silte. Läti omadest rääkimata.
Leidis kinnitust tõsiasi, et Eesti nn käsitööõllel välismaal erilist minekut ei ole. Meie aktiivne kollektsionäär Ülo oli kaasa võtnud hulgaliselt väiketootjate kaupa, kuid keegi nende vastu huvi üles ei näidanud. Asi pole vist isegi kõrges hinnas, vaid selles, et lõuna pool on nn väikeõlleplahvatus ammu möödunud värk, see pole uudis. Algul proovitakse küll huviga ale-tüüpi pruuliseid, kuid pöördutakse siis tavapärasemate markide juurde tagasi. Mis teha, IPA pole eriline laiatarbekaup.

Pärast kokkutulekut sai veel korra õllefestivalilt läbi astutud. Ei oldud seal kaua aega, sest vaja oli koju sõita. Leidsin uue väljendi "õllesummeristumine". Oma algaastail oli Õllesummer tõesti õlleüritus, kuid publiku ligimeelitamiseks hakati rohkem rõhku panema meelelahutusele. Nii muutus algne õllesündmus pikapeale muusikalaadseid palu pakkuvaks ürituseks, kus muusika taktis saab end laiatarbemärjukese abil erinevatesse joobeastmetesse viia. Riias on näha esimesi märke sarnasest suundumusest - eelmisel aastal oli üks lava (vist) nüüd juba kaks.

Muudatusi Eesti kõrghariduses

Seni on riigieksameid korraldatud vaid gümnaasiumites, kuid üha enam liiguvad kuuldused, et riigieksamid viiakse tulevikus sisse ka kõrgkoolidesse. Kuuldused vastavad tõele. SA Innove plaanib riigi toel valmistada ette ühtsete materjalidega riigieksamid kõrgkoolidele. Esimesed kõrgkoolide riigieksamid peaks toimuma juba 2015/2016 õppeaastal.

Tundmatuks jääda sooviv ametnik (Foto: Facebook)

 Riigieksameid saab olema kolm: eesti keele komplekseksam, matemaatika ja võõrkeel (loe: inglise keel). Üliõpilasel on võimalik valida kas kitsas või lai matemaatika. Eksam loetakse sooritatuks kui eksaminand saavutab kasvõi 1 punktise tulemuse. Lisaks sellele tuleb kõrgema õppeasutuse lõpetajal kaitsta loovtöö. Viimane kujutab endast üliõpilasuurimust, pilliligu, joonistatud pilti või tantsitud tantsu. Loovtööks võib lugeda ka ürituse korraldamist. 

Lugejate küsimustele nõustus vastama tundmatuks jääda sooviv SA Innove ametnik. Küsimusele selle kohta, et igas ülikoolis matemaatikat ei õpetata, vastas ametnik järgmist: „See on ülikooli viga, et nad matemaatikat ei õpeta!”. Lisaks koorus edaspidisest jutust välja sõnum, et üldse on paljud kõrgkoolid teinud vea ja toonud huvihariduse alad nagu tants, laul, pillimäng, näitlemine ja joonistamine koolide põhiprogrammi. „Need on just need alad, millega tegeletakse pärast loenguid huvikoolides või siis organiseerib vastavat tegevust ülikooli huvijuht loenguvälisel ajal. Päevane loengute aeg peab kuuluma ainult põhiainetele,” märkis tundmatuks jääda sooviv SA Innove ametnik.

Ülikoolide riigieksameid on tarvis eelkõige selleks, et sügisel saaks koostada ülikoolide pingerea vastavalt eksamitulemustele. Selle järgi saavad lapsevanemad vaadata millisesse kõrgkooli nad lapse panevad. Lisaks saab ülikoolilõpetaja kaasa riigieksamitunnistuse, mis esitatakse tulevasele tööandjale. Tööandja saab koostada töölesoovijate pingerea ning selle alusel tulevasi töötajaid valida.

Loomulikult tekib küsimus selle kohta, et kas Eesti kõrgkoolid selle uuenduse peale tühjaks ei jää, sest noored asuvad õppima välismaa kõrgkoolidesse. Ametnik vastas sellele pärimisele niiviisi: „Välismaa kõrgkoolidesse minek noori ei päästa. Meie juhtivad õppekavakoostajad ja haridusökonomistid on juba ÜROga kokku rääkinud. Ületulevast aastast alates toimuvad eesti keele, matemaatika ja inglise keele eksamid kõikides maailma ülikoolides!"

Tegu on juba otsustatud asjaga ning see plaan on kavas ellu viia. Nimelt kevadistel ülikoolide lastevanemate koosolekutel on see teema juba kohustuslikult päevakorras. meile jutustas üks lapsevanem, et tema poeg tuli kõrgkoolist koju ja tõi kaasa kutse lastevanemate koosolekule. Kutsel oli päevakord kirjas ja seal olid riigieksamite teema sees. Lapsevanem kurtis, et niiviisi rikutakse lapse lapsepõlv - juba ülikoolis peab hakkama riigieksameid tegema. Meil peaks olema hoopis Hea Alguse Ülikoolid, kus noormehed ja neiud joonistavad, mängivad, laulavad ning avastavad maailma. Üldse võiks meil olla waldorf-pedagoogikal põhinevad kõrgkoolid. Näiteks tõi lapsevanem fakti, et tal on kavas rajada waldorf-autokool, kus sõiduõpe toimub loovalt ja ei pea kinni pidama liikluseeskirjadest.

Lisaks eelnevale on plaanis Haridus- ja teadusministeeriunis teisigi vahvaid uuendusi. Juba aastaid on räägitud sellest, et kõrgkoole on Eestis liiga palju. Kõrgkoolide võrgu korrastamiseks on esitatud Riigiülikoolide loomise kava. Eesti suurematesse keskustesse rajatakse riigiülikoolid. Riigi toel restaureeritakse vanad hooned ja sinna pannakse tööle riigiülikool. Väga hea on see kava sellepärast, et niiviisi saavad riigiülikoolide üliõpilased  ja õppejõud teha omavahel koostööd. Kõikidele riigiülikoolidele hangitakse videokonverentsi tehnika, mille kaudu saab näiteks tehnikatudeng osaleda veiste poegimise kohta peetavas loengus teises ülikoolis. Lisaks saab korraldada riigiülikoolide õppejõudude suvepäevi. Ministeeriumist öeldi, et pärast riigiülikoolide tekkimist surevad teised ülikoolid kohe välja.

Kas teadus niiviisi välja ei sure?" Ei, sest meil on ju olemas internet ja sealt saab alati kõike teada," vastati ministeeriumist.