Külaskäik Riiga

Käisin jälle Riias ära. Juba mitmendat aastat leiab Läti pealinnas aset õlleatribuutika kollektsionääride kokkutulek, mis on ühitatud üritusega Latvianbeerfest. Mina osalesin teistkordselt.

Sõitsin Riiga kohale päev varem - reedel.  Sõiduvahendiks olin valinud autobussi  LuxExpressi kirjadega. Tallinna autobussijaamas täitus buss sõitasoovijatega. Teiste seas asusid pardale ka viis leedulast, keda eristas ülejäänud sõiduseltskonnast tugev alkoholijoove. Ilmselt oli tegemist mingite põhjamaades tööd tegevate tüüpidega, kes olid koduteel ning ühtlasi otsustanud osa teenistusest alkoholiks vahetada.

Meeleolu piiripunktis

Sõit kulges ilusti kuni Läti piirini. Endises Läti piiripunktis, kus harilikult mehekõrgune umbrohi lokkab ja kunagised piiriehitised vaevu rohu seest välja paistavad, olid ennast teeveerele sättinud Läti politseinikud. Juba olid nad kinni pidanud mitu suurt bussi. Üks mundrikandja kargaski bussile ette ning näitas, et bussil tuleb parklasse tõmbuda. Bussi juurde loivas neoonvestikest mundri peal kandev politseiametnik, kes nõudis bussidokumente. See paistis olevat selline ebamäärases keskeas sell, kelle arvates elu tipphetk oli teenimine vene kroonus. Oli kohe näha, et säärane rumal olend oli pöördes pisikesest võimuvõimalusest. Muude dokumentide seas nõudis ta lisakas rahvusvahelisele liiniloale bussijuhi käest Läti liiniluba. Nähtavasti polnud sellisele õnnetule olevusele pärale jõudnud, et Läti  ja Eesti on mõlemad EL-s. Vahepeal läks ta politsei mikrobussi, haaras sülle sülearvuti ning seejärel asetas selle bussiistmele tagasi. Oli kohe näha, et tüüp ei oska arvutiga midagi peale hakata, politseisau on tema ülim tase. Nojah, tund aega võttis, et lõunanaabrite riigivõimu esindajad said lõpuks teada, et Läti on ka Euroopa Liidus. Samal ajal reisijate närvilisus bussis kasvas, sest mõni oli plaaninud istuda Riias lennukile ning oli aja peale minek. Leedu joomased töömehed ehmatasid end kaineks kui neile sai selgeks, et nad ei jõuagi õigeks ajaks Riiga ning jäävad Leetu sõitvast bussist maha.

Buss jõudis Riiga üle tunni aja ettenähtust hiljem. Oma osa selles oli ka Lätis alanud teeremondi hoogtööl, sest Ainaži ja Salacgriva vaheline lõik oli üles küntud ja valgusfoore täis topitud.
Mina hüppasin liiklusvahendist välja Liivimaa kubermangu pealinna kesklinnas Radissoni hotelli juures. Aega oli napilt, et jõuda võõratemajja Avitar, mille vastuvõtulaud pidi sulguma kell 19.00, aega oli 35 minutit. Järgnes kiirkõnd hotelli suunas.

Riias on võimust haaranud jalgratturid. Neid on kõikjal ja nende jaoks on maalitud kõnniteedele sõidurajad. Jalakäijate jaoks on piltlikult öeldes jäänud mururibad ja majade aknalauad. Veloinimesed ei sõida üksteise järel, vaid mitmekesi kõrvuti ehk Arnold Rüütlit tsiteerides: "Suurtel kiirustel ja hulgakaupa". Jalgrattaterrorit sain omal jalal tunda. Niisiis, liikusin kiiruga hotelli suunas ja püüdsin end hoida jalakäijatele ettenähtud alas. Järsku möödus üks rattur minust vasakult, siis teine paremalt ning kolmas sõitis tagant otsa. Tõenäoliselt ta oma minimaalsete oskuste piires isegi vist pidurdas, aga esiratas tabas ikka minu vasakut jalga. Lasin lendu maagilise eestikeelse sõna "Kurat!", kuid taibates, et vaja on kasutada arusaadavamat kõnepruuki lisasin kohe: "Ubjuu naahui!". Pügamata juustega nooruk kuulus tõenäoliselt tõugu, keda hipstereiks kutsutakse. Ta vaatas hetke mõistmatult tagasi, siis ületas koos rattasõidukaaslastega kähku sõidutee ning kiirustas edasi, märss järel lohisemas. Eks ikka uusi inimesi alla ajama.
Hotellis selgus tekitatud kahju. Hipsteritolgus oli tekitanud minu jalale veritseva marrastuse ning lisanud väikse kolmnurkse augu teksapükstesse. Hää oli, et külastasin kohe apteeki. kust hankisin haavale määritavat salvi. Igaljuhul maitsevad peenutsevad hipsteriõlled nüüd eriti vastikult.

Õhtul oli veel aega ja otsustasin külastada Vermane aias toimuvat õllefestivali. Üritus oli külastajarohke. Ringi keerlesid karussellid, püünel mängis pilli ansambel, suitsesid šašlõkipannid. Möllul hoidis silma peal ahelsuitsetajast maletaja Mihhail Tali kuju. Ei jäänud üritusele kauaks. Proovisin paari õlut, võtsin mõne suupiste ja lonkisin hotelli tagasi. Olin eelmisel aastal üritusel käinud ning nüüd ei olnud enam midagi üllatavat, pigem oli näha tagasiminekut.

Hommikul algas kokkutulek kell üheksa. Hotellist läksin kokkutulekupaika jala. Umbes kolm kilomeetrit hommikul kõmpida on päris paras. Jõudsin kohale poolteist tundi enne ülejäänud eestlasi. Üritus leidis aset Stargorodi nimelises tšehhi õllerestoranis. Kohal oli kogujaid peale Läti ja Eesti veel Leedust. Venemaa ega Valgevene esindajaid ei trehvanud. Eks igalpool kajastub uus poliitiline realiteet.

Riia kokkutulek on üks neid väheseid, kus sildikogujal midagi peale hakata on. Sain vahetada endale näiteks kena hulga Albaania silte. Läti omadest rääkimata.
Leidis kinnitust tõsiasi, et Eesti nn käsitööõllel välismaal erilist minekut ei ole. Meie aktiivne kollektsionäär Ülo oli kaasa võtnud hulgaliselt väiketootjate kaupa, kuid keegi nende vastu huvi üles ei näidanud. Asi pole vist isegi kõrges hinnas, vaid selles, et lõuna pool on nn väikeõlleplahvatus ammu möödunud värk, see pole uudis. Algul proovitakse küll huviga ale-tüüpi pruuliseid, kuid pöördutakse siis tavapärasemate markide juurde tagasi. Mis teha, IPA pole eriline laiatarbekaup.

Pärast kokkutulekut sai veel korra õllefestivalilt läbi astutud. Ei oldud seal kaua aega, sest vaja oli koju sõita. Leidsin uue väljendi "õllesummeristumine". Oma algaastail oli Õllesummer tõesti õlleüritus, kuid publiku ligimeelitamiseks hakati rohkem rõhku panema meelelahutusele. Nii muutus algne õllesündmus pikapeale muusikalaadseid palu pakkuvaks ürituseks, kus muusika taktis saab end laiatarbemärjukese abil erinevatesse joobeastmetesse viia. Riias on näha esimesi märke sarnasest suundumusest - eelmisel aastal oli üks lava (vist) nüüd juba kaks.

Muudatusi Eesti kõrghariduses

Seni on riigieksameid korraldatud vaid gümnaasiumites, kuid üha enam liiguvad kuuldused, et riigieksamid viiakse tulevikus sisse ka kõrgkoolidesse. Kuuldused vastavad tõele. SA Innove plaanib riigi toel valmistada ette ühtsete materjalidega riigieksamid kõrgkoolidele. Esimesed kõrgkoolide riigieksamid peaks toimuma juba 2015/2016 õppeaastal.

Tundmatuks jääda sooviv ametnik (Foto: Facebook)

 Riigieksameid saab olema kolm: eesti keele komplekseksam, matemaatika ja võõrkeel (loe: inglise keel). Üliõpilasel on võimalik valida kas kitsas või lai matemaatika. Eksam loetakse sooritatuks kui eksaminand saavutab kasvõi 1 punktise tulemuse. Lisaks sellele tuleb kõrgema õppeasutuse lõpetajal kaitsta loovtöö. Viimane kujutab endast üliõpilasuurimust, pilliligu, joonistatud pilti või tantsitud tantsu. Loovtööks võib lugeda ka ürituse korraldamist. 

Lugejate küsimustele nõustus vastama tundmatuks jääda sooviv SA Innove ametnik. Küsimusele selle kohta, et igas ülikoolis matemaatikat ei õpetata, vastas ametnik järgmist: „See on ülikooli viga, et nad matemaatikat ei õpeta!”. Lisaks koorus edaspidisest jutust välja sõnum, et üldse on paljud kõrgkoolid teinud vea ja toonud huvihariduse alad nagu tants, laul, pillimäng, näitlemine ja joonistamine koolide põhiprogrammi. „Need on just need alad, millega tegeletakse pärast loenguid huvikoolides või siis organiseerib vastavat tegevust ülikooli huvijuht loenguvälisel ajal. Päevane loengute aeg peab kuuluma ainult põhiainetele,” märkis tundmatuks jääda sooviv SA Innove ametnik.

Ülikoolide riigieksameid on tarvis eelkõige selleks, et sügisel saaks koostada ülikoolide pingerea vastavalt eksamitulemustele. Selle järgi saavad lapsevanemad vaadata millisesse kõrgkooli nad lapse panevad. Lisaks saab ülikoolilõpetaja kaasa riigieksamitunnistuse, mis esitatakse tulevasele tööandjale. Tööandja saab koostada töölesoovijate pingerea ning selle alusel tulevasi töötajaid valida.

Loomulikult tekib küsimus selle kohta, et kas Eesti kõrgkoolid selle uuenduse peale tühjaks ei jää, sest noored asuvad õppima välismaa kõrgkoolidesse. Ametnik vastas sellele pärimisele niiviisi: „Välismaa kõrgkoolidesse minek noori ei päästa. Meie juhtivad õppekavakoostajad ja haridusökonomistid on juba ÜROga kokku rääkinud. Ületulevast aastast alates toimuvad eesti keele, matemaatika ja inglise keele eksamid kõikides maailma ülikoolides!"

Tegu on juba otsustatud asjaga ning see plaan on kavas ellu viia. Nimelt kevadistel ülikoolide lastevanemate koosolekutel on see teema juba kohustuslikult päevakorras. meile jutustas üks lapsevanem, et tema poeg tuli kõrgkoolist koju ja tõi kaasa kutse lastevanemate koosolekule. Kutsel oli päevakord kirjas ja seal olid riigieksamite teema sees. Lapsevanem kurtis, et niiviisi rikutakse lapse lapsepõlv - juba ülikoolis peab hakkama riigieksameid tegema. Meil peaks olema hoopis Hea Alguse Ülikoolid, kus noormehed ja neiud joonistavad, mängivad, laulavad ning avastavad maailma. Üldse võiks meil olla waldorf-pedagoogikal põhinevad kõrgkoolid. Näiteks tõi lapsevanem fakti, et tal on kavas rajada waldorf-autokool, kus sõiduõpe toimub loovalt ja ei pea kinni pidama liikluseeskirjadest.

Lisaks eelnevale on plaanis Haridus- ja teadusministeeriunis teisigi vahvaid uuendusi. Juba aastaid on räägitud sellest, et kõrgkoole on Eestis liiga palju. Kõrgkoolide võrgu korrastamiseks on esitatud Riigiülikoolide loomise kava. Eesti suurematesse keskustesse rajatakse riigiülikoolid. Riigi toel restaureeritakse vanad hooned ja sinna pannakse tööle riigiülikool. Väga hea on see kava sellepärast, et niiviisi saavad riigiülikoolide üliõpilased  ja õppejõud teha omavahel koostööd. Kõikidele riigiülikoolidele hangitakse videokonverentsi tehnika, mille kaudu saab näiteks tehnikatudeng osaleda veiste poegimise kohta peetavas loengus teises ülikoolis. Lisaks saab korraldada riigiülikoolide õppejõudude suvepäevi. Ministeeriumist öeldi, et pärast riigiülikoolide tekkimist surevad teised ülikoolid kohe välja.

Kas teadus niiviisi välja ei sure?" Ei, sest meil on ju olemas internet ja sealt saab alati kõike teada," vastati ministeeriumist.

Valimisjärgse päeva mõtted

Eile olid siis valimised. Ise andsin paberhääle ära eelhääletusel, sest olen vanamoodne inimene, kes tahab näha, et paber ikka kasti kukub. Kukkus kasti, ise nägin. Võin öelda, et inimene, kelle poolt hääletasin osutus Riigikokku valituks.

Õhtul ilmusid tulemused. Tõdesin, et erakond ,kellele võitu ennustasin, võitiski valimised. Ikka vana vastasseisu peal mängimine andis hea tulemuse. Kuigi naaberriigiga hirmutamisega võib kergelt liiale minna. Praegu veel piiri ei ületatud, kuid oht on, et võib tekkida kiusatud välja mängida stsenaarium: ei hääleta Reformierakonna poolt, järelikult Venemaa pooldaja. Mis teha, ma ei näe nn Vene-küsimuse taga siirast muret, vaid kõigest poliittehnoloogiat. Samas möönan, et kui valik olnuks vaid RE ja KE vahel, langenuks minu poolehoid RE-le.

Keskerakond võttis oma ära. Tema häältesaak ongi selles vahemikus kõikunud. Savisaarest on aga ausalt öeldes kahju. Teleriekraanilt on karjuvalt näha veteranpoliitiku halb tervislik olukord, aga teda ikka ekspluateeritakse. Tema taustal hüplevad poisid-plikad, kel vaid soov end teeneka poliitiku paistel poliitsoojendada. Ja nad lasevad endaga mängida. Ei usu, et keegi võttis tõsiselt reklaamklippi, kus noor tüdruk katkeval häälel teatas, et kaitseme Eesti põllumajandust. Karikatuur, mitte reklaam.
On selge, et suure osa KE valijatest moodustavad inimesed, kelle emakeel ei ole eesti keel. Ma võin nende inimeste valikuid mõista, kuid neid jagada mitte kuidagi ei saa.

Sotsid. Kunagi olid nad mu "teise valiku" erakond ja riigilt palka saava inimsena  peaksingi sots olema. Veel enne eelmisi parlamendivalimisi andsin inimestele nõu, et kui ei tea keda valida valige Lääne tollane maavanem. Viimase valitsemisperioodi jooksul eemaldasid sotsid iseend minu  valikute nimekirjast. Nagu üks kolleeg lausus: "Sotsid on liiga sotsiks muutunud." Nagu tulemus näitas välistasid sotsid end paljude teiste eestimaalaste valikute hulgast. Aga ilmavaateliselt on nad asunud õigele kohale ja see lööb pildi selgemaks. Sellist valikut on ka vaja.

Väikeerakondadest, kes künnise lähedalegi ei jõudnud, ei räägiks midagi. Telesaated rääkisid iseenda eest. EKRE. Pärast Rahvaliidu hääbumist jäi Eesti poliitmaastikule tühi koht - maarahvast esindava poliitjõu koht. Ei olnud esindajat neile, kes olid mures elu koondumise pärast Tallinna, kes olid mures liigse Euroopasse tormamise pärast, kellele see nn tehniline ja elulaadiline progress käis üle mõistuse. EKRE hõivas selle koha. Ma ei jaga nende arvamust, kes neid natsideks nimetavad. Nende teenitud häälte arv näitas, et sellist ilmavaadet on Eestile tarvis. Pigem pean neid nn natsiotsijaid ise sallimatuteks tegelasteks. Sõjakas sallivuse jutlustamine on sama ja veel hullemgi kui sallimatus, sest taastoodab sallimatust. Riigikogu erakonnad mängisid EKRE-le ise trumbid kätte. Ja ma ei räägi siinkohal ühest teatavast ebaõnnestunud seadusest.

IRL põrus ja õpetlikult põrus. Räägin sellest veidi pikemalt, sest  olen Riigikogu valimistel valinud valimisliitu Isamaa, Isamaa ja ERSP Liitu, Isamaaliitu, IRL-i. Olen olnud IRL-i ja tema eelkäijate liige. Tunnistan ausalt -  2015.aastal senine jada katkes. IRL ei saanud minu häält. Oleks enda ja erakonna vastu aus, kui lahkuksin erakonnast. Õigemini oleks aus kui erakond mind välja viskaks.
Juba mitu aastat tagasi hakkasin erakonna tegevuses ja selle eesmärkides kahtlema. Valitsusliidus koos Reformierakonnaga kaotas IRL oma näo. Näis, et erakonna ainus eesmärk oli olla valitsuses ning selle nimel tehti imelikke ja arusaamatuid otsuseid. Selle asemel, et ausalt ja püstipäi valitsusliidust lahkuda (põhjusi oli palju), lasti end Reformierakonna saatanlikul tagatoal lolliks teha. Kui Reformil enam IRLi vaja ei olnud, siis visati nad valitsusliidust minema ning võeti sotsid trööbata.
 Ja siis need skeemitamised erakonna sisevalimistel, et omad joped juhatusse sokutada, kusjuures esialgu edu toonud skeemi traagelniidid olid mõtlevale inimesele selgelt näha. Eelmistel parlamendivalimistel oli IRL rahvuslik-konservatiivsest erakonnast taandanud end rahaliste lubaduste andja rolli.  Eriti võigas ja alandav oli pärast valimist saada lipik, kus tuletati meelde, et just  IRL oli see, kes kodukulud alla viis jne. Samal ajal mitmete kommunaalteenuste hinnad tõusid. Mul oli tunne, et mind peetakse lolliks ja võtsin seda paberilipakat kui solvangut. Ning siis tuli see elamislubade skandaal. Tunnistan, et leiti mingi lahendus, kuid järeldusi ei tehtud. Jätkati mängu, et sokutada erakonna tagatoale kuulekad tegelased tippu ja ebameeldivad tüübid kõrvaldada. See tõi kaasa paljude teenekate erakonnaliikmete lahkumise.
Jälgisin IRLi valimiskampaaniat huviga. Saadi palju uusi ja huvitavaid kandidaate nimekirja. Tõsi, oli altminekuid - eelkõige TV kunagise reisisobitaja paigutamine nimekirjas kõrgele kohale. Kampaania sõnum aga jäi tühjaks. Taaskord pakuti rahalisi lubadusi. Lõpuks siis see väga ebaõnnestunud telereklaam, kus Juhan Parts kassapidajaga vestutab. Valimiste eel näidati seda kommertskanaleis niipalju, et põhisaadetele ei jätkunud enam aega.
 IRL oli erakond, kes tegi ausast riigivalitsemisest omale kaubamärgi. Parteisiseste mängude ja tühjade lubadustega minetati ausa jõu kaubamärk. Valija ei anna seda andeks. IRL-i valija on reeglina ausust hinnanud. KE ja RE valijale pole ausus nii tähtis (erandeid kindlasti on). Just sellepärast IRL-i häältesaak vähenes, KE ja RE oma eriti ei muutunud.
Vabaerakond on saanud avansi. Ootused on kõrged. Kas veavad välja?

Rahvuslikku kino peab saama

Eesti filmihuvilisteni jõudsid hiljuti mitu filmi, mida kajastati kui meediasündmust. Esiteks see kusagil globaalstuudios vändatud hallivarjundi film. Ei ole raamatut lugenud. Ei tekkinud ka mingit soovi linateost kaema minna. Arvustused olid pigem mahategevad ning netiavarustest leiab sarnast kraami (tegelikult lihalikumat ja vürtsikamat) tsentnerite kaupa.
Seevastu 1944 on teine tubakas. Eesti film. Eeldatavalt rahvusliku alatooniga. Nüganeni film. Tema Nimed marmortahvlil on kinnistunud juba kindlalt iseseisvuspäeva õhtusesse kavva.
Käisin Haapsalu Kultuurimajas filmi vaatamas. Saal oli enamjaolt täis. selja taga istet võtnud noorukite jutt autoremondist vakatas kui film algas ning püsis vakka filmi lõpuni. Hea märk.
Eesti film on eesti film - pole suurteos, kuid kodune ja armas. Oli selline ka 1944. Linateoses oli päris hea tempo, vaid korra hakkas lugu venima. Ikka ja jälle kerkis esile võrdlus minu lapsepõlveaegse eesti sõjafilmiga Inimesed sõdurisinelis, mis nähtavale punaideloogilisele sõnumile vaatamata, oli täiesti arvestatav film. Ajastudokumendina aga suurepärane.
Nüüd aga eilse elamuse juurde. Esimene märksõna filmi juures - poliitkorrektsus. Ei ole mina esimene, kes sellele tähelepanu juhib, seda on mitu autorit enne märganud. Juba algul anti infovoos teada, et eestlasi sõdis mõlemal poolel. Täiesti õige fakt, kusjuures tihti määras poole sõjas sünniaasta ja elukoht. Järgmine meelde jäänud asi:  noormehed saksa mundreis ei ole kõik eestlased, teiste seas on üks Narva venelane, kelle isa punaste poolt maha lasti. Kolmandaks: Sinimägedes annavad kolme punaarmeelast end vangi, need lastakse maha. Sõrves annavad kolm sakslast end laskurkorpuse meestele vangi, need lastakse maha. Kolm -kolm, viik. Neljas meeldejäänud kild: kui poisid Sinimägedes punkris istuvad, kõlab raadiost Underi luuletus sõduriemale. Hiljem, kui punaväed on Tallinas ja korpusemees istub tapetud Karl Tammiku õe korteris, siis kõlab raadios sama hääl ja edastab reipalt teateid. Nojah, raadiohääl võis alati lugeda ühesuguse hingestatusega Stalini kõnesid kui rusikaviibutusi Moskva suunas. Veel üks poliitkorrektne asi: filmi praktiliselt ainus inimjätis oli politruk-nkvdlane ning see oli eestlane. Selle tüübi tapab venelasest täpsuslaskur. Kusjuures see sama siberlasest täpsuskütt tunneb eelnevalt kaasa taluperele, keda niikuinii ootaks kulakuks tegemine. Lõpuks muidugi see, et mõlemad meespeaosatäitjas eri pooltelt saavad surma.
Teiseks märksõnaks oleks aga otsesed paralleelid Inimestega sõdurisinelis. Nagu sealgi oli tegevuses kaksikute paar, kellest üks sai surma. Nagu sealgi käis tulistamine Saaremaa kiviaedade vahel. Ja loomulikult üritati sõdurinalja visata. Aeg näitab kas naljad jäävad elama nagu see "sõdurisinelite" vägeva riista nali.

Film oli vajalik. Hea, et seda vaatamas käiakse. Ehk annab ta mingisuguse pildi ajaloost, ehk tekitab huvi. Kokkuvõtteks - filmile kulutatud aeg ei olnud asjata. Õhtuse ETV "Valimisstuudo" seevastu jätsin vaatamata, sest kõik on niigi selge.

Häda mõistuse pärast

Kaugel 2006.aastal käisid Läänemaa omavalitsustegelased puhkusereisil Hispaanias. Puhkusereisi nimetati koolituseks, mis maksti omavalitsuste eelarvest kinni. Pärast hämati, et no ikka koolitust oli ka, sest nägime võõrast maad ning ühe linnavalitsuse uksest piilusime ka sisse. Pärast juhtumi ilmsikstulekut kirjutasin maakonnalehte arvamusloo, kus esitasin arvamuse, et minu välisreisid võiks ka keegi koolituse sildi all kinni maksta. Erinevalt KOV tegelastest ma ikka koolitasin end ka - käisin muuseumites, ajaloolistes paikades. Sain targemaks. Õpetajaile oli tavaliselt ette nähtud mingi ajuvaba koolitus, kus keegi hüperaktiivne tola kutsus üles moodustama energiaringi või käskis moodustada paare ja siis hakata teineteisele end tutvustama. Ainuke tagasiside, mis ma artiklile sain oli see, et üks koolitusfirma hakkas mulle saatma kutseid ebahuvitavatele koolituskursustele. KOV tegelaste poolt valitses vaikus.
Aastanumber on muutunud. Omavalitsejate mõttemaailm paraku mitte. Tegelaste ajusoppides tekivad järgmised mõttekujundid: vaba aeg see tähendab vedelemist spas või lõunamere palmide all. Oma mõttemaailma kannavad nad üle õpetajaile. Nende jaoks on tüüpiline õpetaja selline: saabub kauaoodatud vaheaeg, õpetaja suleb kooliukse ning võtab kohe jalge alla teekonna spasse või lõunamaale. Nende tüüpide arvates on õpetaja kohe selline suli, kes kibeleb riiki ja omavalitsust petma. Oma tegevus kantakse loomulikult teistele üle. Sellisele pole mõtet seletada, et õpetaja töö ei lõpe kooliukse sulgumisega ning kodus töö veel jätkub, tihti üle südaöö.
Mul ei ole kavas algaval vaheajal kuhugi spasse ega soojamaareisile minna. Avaldan ühtlasi saladuse - ma pole oma eluajal spas käinudki. Ei ole soojamaa kuurortites ka vedelemas käinud. Kardan siiski, et seda lauset asjapulgad ei mõista, sest ei suuda seda uskuda.
Avaldan veel saladusi. Jõuluvaheajal käisin välismaal - Poolas. Viie täispäeva ajal sai külastatud Varssavi kuningalossi, Varssavi Ülestõusu Muuseumi, Varssavis asuvat Poola Juudimuuseumi, Lodzis asuvat Poola kinomuuseumi. Lisaks Varssavi Loomaaed, Poola Sõjaväekalmistu riigijuhtide haudadega, Belvedere lossi park, katedraalid kohalike surmeeste haudadega, jalutuskäik Lodzi peatänaval Piotrowskal, kus asub poola filmikunsti tähtede allee, Lodzi ümbersündinud tööstuslinnak jne. Ametnik kukkus selle loetelu peale tõenäoliselt pikali - siin on rohkem muuseume kui ta elus on külastanud. ja ta raiub edasi, et õpetaja ei tohi välismaale minna, sest see on puhkus. Kurat, nii õpib rohkem kui koolidele ette nähtud klounidelt, kes viskavad põranda seltskonnaajakirjadest välja lõigatud pilte täis ja nimetavad seda koolituseks.

Miks ma seda kirjutan? Minuni jõudis kuuldus, et keegi KOV tegelane on nõudnud, et kui õpetaja läheb vaheajal spasse või Kanaaridele puhkama, siis võtku välja puhkus. Mulle on selline lähenemine solvav. Mulle määritakse kaela omaenese patte, enda haiget mõttemaailma, kus turismireis riigi raha eest on reegel, mitte erand.
Tõepoolest, häda mõistuse pärast!

Äralend Ämari kaudu

Ma ei ole Reformierakonna valija. Pole seda kunagi olnudki. Viimasel ajal on aga tüdimus sellest poliitmasinast kasvanud liiga suureks, lausa põlguseks.
Selles erakonnas on palju tublisid inimesi. Palju inimesi, keda võib teenitult Eesti patriootideks pidada. Palju inimesi, kes teevad hästi ja hingega oma igapäevatööd. Jah, seni suudan erakonna liikmeid veel refomierakondlikust poliittehnoloogiast eristada.
Järgnev jutt ei ole ühegi teise erakonna toetuseks. Kuigi minu nimi seisab erakonnaregistris IRLi nimistus, on seotuse mõttekus selle parteiga muutunud  küsitavaks.
Legendaarne Lennart Meri ütles kunagi, et isamaad tuleks kaitsta "Isamaa" eest. On kätte jõudnud aeg, mil Eestit tuleks kaitsta Reformierakonna eest. Eestile ja eelkõige Rerormierakonnale endale tuleks kasuks istumine opositsioonis - nii aastakest neli. On kahju, et erakond hakkab end samastama Eestiga, peaminister samastab oma ameti parteijuhi ametiga. Reformierakond olekski nagu Eesti.  See on ohtlik, ohtlik eelkõige riigile. Kui inimesed, kellele Reformierakond ei meeldi, hakkavad oma põlgust erakonna vastu üle kandma Eesti riigile. Kui hakatakse väitma: "Mulle ei meeldi Reform, mulle ei meeldi Rõivas ning seepärast ei meeldi
Eesti riik,"  siis on juba hilja. Näidet ei pea ajaloost kaugelt otsima. 1930.-aastate lõpus oli märgatav osa eesti inimestest tüdinenud Pätsi valitsemisest. Tekkis arusaam - kuritegelikult naiivne, nagu hiljem selgus - valitsejaks võiks olla ükskõik kes, kuid mitte Päts. Sellepärast ei ehmututki väga Varese valitsuse pukki paigutamise peale, mõni läks isegi uue võimuga koostööle. Pärast alles selgus, et Pätsi aeg oli sadu kordi parem kui see, mis järgnes.
Ajalool on komme korduda. Seni suudan Eesti riigi institutsioonid reformierakondlikust tehnoloogiast lahus hoida. Mõtlen hirmuga sellele kui kauaks seda arusaamist jätkub.
valitsev erakond aga seda ohtu ei näe. Juba sätitakse kaitsevägigi erakonna teenistusse. Valmistatakse sõjaväelennuväljal üsna jube valimisreklaam ning pärast hämatakse külma rahuga telekaamerate ees. Ei saada aru, et sedaviisi talitades võib küll ajuti kasvada müütiline erakonna toetusprotsent arvamusuuringus, kuid sama hästi valmistatakse ette riigi hukku. Eesti riik võib Ämari lennuvälja kaudu ära lennata.

Servaali traali-vaali

Täna tõid head inimesed minu kätte õllekoolituse materjalid. Koolituselaadne toode oli aset leidnud suvel ja see oli korraldatud maineka riigiasutuse tarbeks.
Ürituse korraldajaks oli hulgifirma ja õppevahendeiks olid hulgifirma pakutavad rüüped. Lisaks vedeltarvikutele oli osalejaile jagatud välja paberkandjal olevad materjalid.
Asusin huviga lugema. Mida enam lugesin, seda põnevamaks läks. Kirjavigadest ei räägi - arvutit sõrmitsedes tulevad ikka need sindrinahad sisse. Siia teksti tuleb neid arvatavasti samuti.
Esimeseks tooteks oli Hoegaarden. Tutvustus oli täiesti tore, ainult ... Tekst väidab, et tähtsal kohal õlle kuuesaja aasta vanuses retseptis on Curacao apelsinid. Huvitav tõdemus - retsepti autorid teadsid Curacao saare ja sealsete apelsinide olemasolu juba enne saare avastamist 1499.
Loomulikult oli tutvustusele lisatud  toiduga mängimise tilulilu hautatud sinimerekarpidest asparaaguse vahuni välja.
Järgnevalt jõuti Weihenstephani kloostri pruuliseni - Weihenstephaner Hefe-weissbier. Ja mis ma sealt siis lugesin. Kloostri ajalugu sai alguse 725 kui Saint Corbinian saabus 12 kaaslasega Nährberg Hilli (Bavaria). Google tõlkemasin tungis paberilehelt lausa füüsiliselt välja. Saksamaal asub Nährberg Hill, Saksamaal on Bavaria ja sinna marsib koos tosina mungaga benediktiin Saint Corbinian, et kloostrit ehitada. No pagan, niipaljukest võiks ju ikka aruraasukest olla, et Saksamaal ei saa inglisepäraseid nimesid olla. Ning sõna püha sainti asemel ei ole raske kirjutada, Bavariat ka eesti keeles ei kasutata, ikka Baier.
Möödub kõigest paar lauset, siis teatatakse sügavmõtteliselt, et Weihenstephan tähendab Püha Stephen. selgub, et eestikeelsed kirikuraamatud tuleb otsekohe ümber kirjutada, sest on ilmunud uus pühak Stephen. Stefanose nimi aga tuleb kirikuraamatuist kõrvaldada - Servaali teab. Järgmises lauses jälle Bavaria ning selle järel siis kevadrullid kapsaste ja kanaga.
Trooper Iron Maiden Premium British Ale - kirjutatakse, et seda tootev õllekoda kuulub Robinsons perekonnale. Seejärel kirjeldatakse ansambli Iron Maiden lugu ning lisatakse kui mitu kontserti on kollektiiv andnud.
Flying Dog pruulikoja toote tutvustuses kirjutab humoristist tekstiautor, et 1994 avati Denveris uus 50 barrel nimeline pruulikoda. Tegelikult on kõigest tegu tootmismahuga.
Peale mõne õlle, mille tutvustus pole nii õudne, jõudsin Bernard Dark Lagerini. Huvitava faktina nimetatakse, et õllede fermentatsioon toimub lahtistes õlletankides. Seejärel toimub tavaline fermentatsioon. Nagu näha õlu ei käärigi, toimub fermentatsioon. Tutvustuse lõppu on keegi polüglott lisanud, et ležak tähendab tšehhi keeles laagerõlut. Vaat seda ta teab, aga seda, et eesti keeles on sõna käärimine - seda ta ei tea.
Chimay Blue tutvustuse juures leiab soovituse valmistada Belgian Coffed )nagu Irish coffe aga whiskey asemel käib sinna õlu). Pagan võtaks niii matslik on ju kirjutada belgia kohvi, iiri kohvi, viski. No kuidas sa kirjutad eesti keeles Foie Gras õunakompoti kõrvale.
Seejärel tutvustatakse õlut nimega Aecht Sclenkerla Rauchbier Märtzen. Just - märtzen, mitte märzen. Bamberg asub ka loomulikult Bavarias. Seda õlut samuti fermenteeritakse.
Veel saab paberlehtedelt teada, et Shepherd Neame Double Stout õlu relansseeriti 2012.aastal. Oi kui peen. Ometi oli paar lehte tagasi kasutatud eestikeelset sõna taastootmine.

Õllekoolitus ei ole paha asi, kuid sellise jubeda üllitise kasutamine pigem peegeldab nn koolitaja lollust. Võetakse Google tõlkemasin, lastakse inglisekeelne tekst läbi ja käib küll. Pannakse paberile ja lükatakse ilmavõrku kodulehelegi (kontrollisin, seal oli sama tekst). Just selline teguviis näitab, et ega õllest suurt midagi teata. Tahetakse lihtsalt pappi saada ja selleks, et näida usutavam lükitakse õlletutvustuse hulka igasuguseid peeneid roogasid ning ka seal ollakse eesti keelega suurtes raskustes.

Aga las minna. Traali-vaali, traali- vaali.