Rahvuslikku kino peab saama

Eesti filmihuvilisteni jõudsid hiljuti mitu filmi, mida kajastati kui meediasündmust. Esiteks see kusagil globaalstuudios vändatud hallivarjundi film. Ei ole raamatut lugenud. Ei tekkinud ka mingit soovi linateost kaema minna. Arvustused olid pigem mahategevad ning netiavarustest leiab sarnast kraami (tegelikult lihalikumat ja vürtsikamat) tsentnerite kaupa.
Seevastu 1944 on teine tubakas. Eesti film. Eeldatavalt rahvusliku alatooniga. Nüganeni film. Tema Nimed marmortahvlil on kinnistunud juba kindlalt iseseisvuspäeva õhtusesse kavva.
Käisin Haapsalu Kultuurimajas filmi vaatamas. Saal oli enamjaolt täis. selja taga istet võtnud noorukite jutt autoremondist vakatas kui film algas ning püsis vakka filmi lõpuni. Hea märk.
Eesti film on eesti film - pole suurteos, kuid kodune ja armas. Oli selline ka 1944. Linateoses oli päris hea tempo, vaid korra hakkas lugu venima. Ikka ja jälle kerkis esile võrdlus minu lapsepõlveaegse eesti sõjafilmiga Inimesed sõdurisinelis, mis nähtavale punaideloogilisele sõnumile vaatamata, oli täiesti arvestatav film. Ajastudokumendina aga suurepärane.
Nüüd aga eilse elamuse juurde. Esimene märksõna filmi juures - poliitkorrektsus. Ei ole mina esimene, kes sellele tähelepanu juhib, seda on mitu autorit enne märganud. Juba algul anti infovoos teada, et eestlasi sõdis mõlemal poolel. Täiesti õige fakt, kusjuures tihti määras poole sõjas sünniaasta ja elukoht. Järgmine meelde jäänud asi:  noormehed saksa mundreis ei ole kõik eestlased, teiste seas on üks Narva venelane, kelle isa punaste poolt maha lasti. Kolmandaks: Sinimägedes annavad kolme punaarmeelast end vangi, need lastakse maha. Sõrves annavad kolm sakslast end laskurkorpuse meestele vangi, need lastakse maha. Kolm -kolm, viik. Neljas meeldejäänud kild: kui poisid Sinimägedes punkris istuvad, kõlab raadiost Underi luuletus sõduriemale. Hiljem, kui punaväed on Tallinas ja korpusemees istub tapetud Karl Tammiku õe korteris, siis kõlab raadios sama hääl ja edastab reipalt teateid. Nojah, raadiohääl võis alati lugeda ühesuguse hingestatusega Stalini kõnesid kui rusikaviibutusi Moskva suunas. Veel üks poliitkorrektne asi: filmi praktiliselt ainus inimjätis oli politruk-nkvdlane ning see oli eestlane. Selle tüübi tapab venelasest täpsuslaskur. Kusjuures see sama siberlasest täpsuskütt tunneb eelnevalt kaasa taluperele, keda niikuinii ootaks kulakuks tegemine. Lõpuks muidugi see, et mõlemad meespeaosatäitjas eri pooltelt saavad surma.
Teiseks märksõnaks oleks aga otsesed paralleelid Inimestega sõdurisinelis. Nagu sealgi oli tegevuses kaksikute paar, kellest üks sai surma. Nagu sealgi käis tulistamine Saaremaa kiviaedade vahel. Ja loomulikult üritati sõdurinalja visata. Aeg näitab kas naljad jäävad elama nagu see "sõdurisinelite" vägeva riista nali.

Film oli vajalik. Hea, et seda vaatamas käiakse. Ehk annab ta mingisuguse pildi ajaloost, ehk tekitab huvi. Kokkuvõtteks - filmile kulutatud aeg ei olnud asjata. Õhtuse ETV "Valimisstuudo" seevastu jätsin vaatamata, sest kõik on niigi selge.

Häda mõistuse pärast

Kaugel 2006.aastal käisid Läänemaa omavalitsustegelased puhkusereisil Hispaanias. Puhkusereisi nimetati koolituseks, mis maksti omavalitsuste eelarvest kinni. Pärast hämati, et no ikka koolitust oli ka, sest nägime võõrast maad ning ühe linnavalitsuse uksest piilusime ka sisse. Pärast juhtumi ilmsikstulekut kirjutasin maakonnalehte arvamusloo, kus esitasin arvamuse, et minu välisreisid võiks ka keegi koolituse sildi all kinni maksta. Erinevalt KOV tegelastest ma ikka koolitasin end ka - käisin muuseumites, ajaloolistes paikades. Sain targemaks. Õpetajaile oli tavaliselt ette nähtud mingi ajuvaba koolitus, kus keegi hüperaktiivne tola kutsus üles moodustama energiaringi või käskis moodustada paare ja siis hakata teineteisele end tutvustama. Ainuke tagasiside, mis ma artiklile sain oli see, et üks koolitusfirma hakkas mulle saatma kutseid ebahuvitavatele koolituskursustele. KOV tegelaste poolt valitses vaikus.
Aastanumber on muutunud. Omavalitsejate mõttemaailm paraku mitte. Tegelaste ajusoppides tekivad järgmised mõttekujundid: vaba aeg see tähendab vedelemist spas või lõunamere palmide all. Oma mõttemaailma kannavad nad üle õpetajaile. Nende jaoks on tüüpiline õpetaja selline: saabub kauaoodatud vaheaeg, õpetaja suleb kooliukse ning võtab kohe jalge alla teekonna spasse või lõunamaale. Nende tüüpide arvates on õpetaja kohe selline suli, kes kibeleb riiki ja omavalitsust petma. Oma tegevus kantakse loomulikult teistele üle. Sellisele pole mõtet seletada, et õpetaja töö ei lõpe kooliukse sulgumisega ning kodus töö veel jätkub, tihti üle südaöö.
Mul ei ole kavas algaval vaheajal kuhugi spasse ega soojamaareisile minna. Avaldan ühtlasi saladuse - ma pole oma eluajal spas käinudki. Ei ole soojamaa kuurortites ka vedelemas käinud. Kardan siiski, et seda lauset asjapulgad ei mõista, sest ei suuda seda uskuda.
Avaldan veel saladusi. Jõuluvaheajal käisin välismaal - Poolas. Viie täispäeva ajal sai külastatud Varssavi kuningalossi, Varssavi Ülestõusu Muuseumi, Varssavis asuvat Poola Juudimuuseumi, Lodzis asuvat Poola kinomuuseumi. Lisaks Varssavi Loomaaed, Poola Sõjaväekalmistu riigijuhtide haudadega, Belvedere lossi park, katedraalid kohalike surmeeste haudadega, jalutuskäik Lodzi peatänaval Piotrowskal, kus asub poola filmikunsti tähtede allee, Lodzi ümbersündinud tööstuslinnak jne. Ametnik kukkus selle loetelu peale tõenäoliselt pikali - siin on rohkem muuseume kui ta elus on külastanud. ja ta raiub edasi, et õpetaja ei tohi välismaale minna, sest see on puhkus. Kurat, nii õpib rohkem kui koolidele ette nähtud klounidelt, kes viskavad põranda seltskonnaajakirjadest välja lõigatud pilte täis ja nimetavad seda koolituseks.

Miks ma seda kirjutan? Minuni jõudis kuuldus, et keegi KOV tegelane on nõudnud, et kui õpetaja läheb vaheajal spasse või Kanaaridele puhkama, siis võtku välja puhkus. Mulle on selline lähenemine solvav. Mulle määritakse kaela omaenese patte, enda haiget mõttemaailma, kus turismireis riigi raha eest on reegel, mitte erand.
Tõepoolest, häda mõistuse pärast!

Äralend Ämari kaudu

Ma ei ole Reformierakonna valija. Pole seda kunagi olnudki. Viimasel ajal on aga tüdimus sellest poliitmasinast kasvanud liiga suureks, lausa põlguseks.
Selles erakonnas on palju tublisid inimesi. Palju inimesi, keda võib teenitult Eesti patriootideks pidada. Palju inimesi, kes teevad hästi ja hingega oma igapäevatööd. Jah, seni suudan erakonna liikmeid veel refomierakondlikust poliittehnoloogiast eristada.
Järgnev jutt ei ole ühegi teise erakonna toetuseks. Kuigi minu nimi seisab erakonnaregistris IRLi nimistus, on seotuse mõttekus selle parteiga muutunud  küsitavaks.
Legendaarne Lennart Meri ütles kunagi, et isamaad tuleks kaitsta "Isamaa" eest. On kätte jõudnud aeg, mil Eestit tuleks kaitsta Reformierakonna eest. Eestile ja eelkõige Rerormierakonnale endale tuleks kasuks istumine opositsioonis - nii aastakest neli. On kahju, et erakond hakkab end samastama Eestiga, peaminister samastab oma ameti parteijuhi ametiga. Reformierakond olekski nagu Eesti.  See on ohtlik, ohtlik eelkõige riigile. Kui inimesed, kellele Reformierakond ei meeldi, hakkavad oma põlgust erakonna vastu üle kandma Eesti riigile. Kui hakatakse väitma: "Mulle ei meeldi Reform, mulle ei meeldi Rõivas ning seepärast ei meeldi
Eesti riik,"  siis on juba hilja. Näidet ei pea ajaloost kaugelt otsima. 1930.-aastate lõpus oli märgatav osa eesti inimestest tüdinenud Pätsi valitsemisest. Tekkis arusaam - kuritegelikult naiivne, nagu hiljem selgus - valitsejaks võiks olla ükskõik kes, kuid mitte Päts. Sellepärast ei ehmututki väga Varese valitsuse pukki paigutamise peale, mõni läks isegi uue võimuga koostööle. Pärast alles selgus, et Pätsi aeg oli sadu kordi parem kui see, mis järgnes.
Ajalool on komme korduda. Seni suudan Eesti riigi institutsioonid reformierakondlikust tehnoloogiast lahus hoida. Mõtlen hirmuga sellele kui kauaks seda arusaamist jätkub.
valitsev erakond aga seda ohtu ei näe. Juba sätitakse kaitsevägigi erakonna teenistusse. Valmistatakse sõjaväelennuväljal üsna jube valimisreklaam ning pärast hämatakse külma rahuga telekaamerate ees. Ei saada aru, et sedaviisi talitades võib küll ajuti kasvada müütiline erakonna toetusprotsent arvamusuuringus, kuid sama hästi valmistatakse ette riigi hukku. Eesti riik võib Ämari lennuvälja kaudu ära lennata.

Servaali traali-vaali

Täna tõid head inimesed minu kätte õllekoolituse materjalid. Koolituselaadne toode oli aset leidnud suvel ja see oli korraldatud maineka riigiasutuse tarbeks.
Ürituse korraldajaks oli hulgifirma ja õppevahendeiks olid hulgifirma pakutavad rüüped. Lisaks vedeltarvikutele oli osalejaile jagatud välja paberkandjal olevad materjalid.
Asusin huviga lugema. Mida enam lugesin, seda põnevamaks läks. Kirjavigadest ei räägi - arvutit sõrmitsedes tulevad ikka need sindrinahad sisse. Siia teksti tuleb neid arvatavasti samuti.
Esimeseks tooteks oli Hoegaarden. Tutvustus oli täiesti tore, ainult ... Tekst väidab, et tähtsal kohal õlle kuuesaja aasta vanuses retseptis on Curacao apelsinid. Huvitav tõdemus - retsepti autorid teadsid Curacao saare ja sealsete apelsinide olemasolu juba enne saare avastamist 1499.
Loomulikult oli tutvustusele lisatud  toiduga mängimise tilulilu hautatud sinimerekarpidest asparaaguse vahuni välja.
Järgnevalt jõuti Weihenstephani kloostri pruuliseni - Weihenstephaner Hefe-weissbier. Ja mis ma sealt siis lugesin. Kloostri ajalugu sai alguse 725 kui Saint Corbinian saabus 12 kaaslasega Nährberg Hilli (Bavaria). Google tõlkemasin tungis paberilehelt lausa füüsiliselt välja. Saksamaal asub Nährberg Hill, Saksamaal on Bavaria ja sinna marsib koos tosina mungaga benediktiin Saint Corbinian, et kloostrit ehitada. No pagan, niipaljukest võiks ju ikka aruraasukest olla, et Saksamaal ei saa inglisepäraseid nimesid olla. Ning sõna püha sainti asemel ei ole raske kirjutada, Bavariat ka eesti keeles ei kasutata, ikka Baier.
Möödub kõigest paar lauset, siis teatatakse sügavmõtteliselt, et Weihenstephan tähendab Püha Stephen. selgub, et eestikeelsed kirikuraamatud tuleb otsekohe ümber kirjutada, sest on ilmunud uus pühak Stephen. Stefanose nimi aga tuleb kirikuraamatuist kõrvaldada - Servaali teab. Järgmises lauses jälle Bavaria ning selle järel siis kevadrullid kapsaste ja kanaga.
Trooper Iron Maiden Premium British Ale - kirjutatakse, et seda tootev õllekoda kuulub Robinsons perekonnale. Seejärel kirjeldatakse ansambli Iron Maiden lugu ning lisatakse kui mitu kontserti on kollektiiv andnud.
Flying Dog pruulikoja toote tutvustuses kirjutab humoristist tekstiautor, et 1994 avati Denveris uus 50 barrel nimeline pruulikoda. Tegelikult on kõigest tegu tootmismahuga.
Peale mõne õlle, mille tutvustus pole nii õudne, jõudsin Bernard Dark Lagerini. Huvitava faktina nimetatakse, et õllede fermentatsioon toimub lahtistes õlletankides. Seejärel toimub tavaline fermentatsioon. Nagu näha õlu ei käärigi, toimub fermentatsioon. Tutvustuse lõppu on keegi polüglott lisanud, et ležak tähendab tšehhi keeles laagerõlut. Vaat seda ta teab, aga seda, et eesti keeles on sõna käärimine - seda ta ei tea.
Chimay Blue tutvustuse juures leiab soovituse valmistada Belgian Coffed )nagu Irish coffe aga whiskey asemel käib sinna õlu). Pagan võtaks niii matslik on ju kirjutada belgia kohvi, iiri kohvi, viski. No kuidas sa kirjutad eesti keeles Foie Gras õunakompoti kõrvale.
Seejärel tutvustatakse õlut nimega Aecht Sclenkerla Rauchbier Märtzen. Just - märtzen, mitte märzen. Bamberg asub ka loomulikult Bavarias. Seda õlut samuti fermenteeritakse.
Veel saab paberlehtedelt teada, et Shepherd Neame Double Stout õlu relansseeriti 2012.aastal. Oi kui peen. Ometi oli paar lehte tagasi kasutatud eestikeelset sõna taastootmine.

Õllekoolitus ei ole paha asi, kuid sellise jubeda üllitise kasutamine pigem peegeldab nn koolitaja lollust. Võetakse Google tõlkemasin, lastakse inglisekeelne tekst läbi ja käib küll. Pannakse paberile ja lükatakse ilmavõrku kodulehelegi (kontrollisin, seal oli sama tekst). Just selline teguviis näitab, et ega õllest suurt midagi teata. Tahetakse lihtsalt pappi saada ja selleks, et näida usutavam lükitakse õlletutvustuse hulka igasuguseid peeneid roogasid ning ka seal ollakse eesti keelega suurtes raskustes.

Aga las minna. Traali-vaali, traali- vaali.

Ukraina ja Hispaania

Praegusi Ukraina sündmusi jälgides tekib paralleel 1936-1939 toimunud Hispaania kodusõjaga. Kuigi osati tunduvad paralleelid kistud, siis sarnasusi on. Alustame Venemaa käitumisest. Praegu väidetakse Venemaal, et vene sõjaväelasi Ukrainas pole, mõned mehed sattusid muuseas üle piiri jne. Hispaania kodusõjas osales üsna palju Punaarmee ohvitsere, paljuski valenimede all. Suur osa Vabariiklaste tankiväest ja lennuväest moodustas Punaarmee kontingent. Rääkimata nn internatsionalistidest, kes läksid Hispaaniasse suuresti samuti NSVL juhitava Kominterni vahendusel. Meeste dokumendid korjati enne veel ära ja neile anti uus identiteet. Selle "abi" eest tassiti NSV Liitu Hispaania kullatagavara. Jälle kordub kõik, kordub uuesti.

Suudlus ruudus ja kuubis

Tänane Eesti ajakirjandus kihab. "Meditsiiniajakiri" kroonika avaldas ülesvõtte Vabariigi Presidendi abikaasa augustisuudlusest. Meedia on kihinat kahinat täis. Jälle on millest kirjutada, jälle on teema millest kõik aru saavad. Lollidele anti lohutus ja silmakirjatsejatele silmakiri. Üks totakas kirjatsura oligi leidnud kusagilt veebisügavustest paar ajaloolist kõrvalhüpet ja artikli valmis joonistanud.

Esmalt võiks ju öelda - kõik on suurepärane. Eesti on vaba maa. Riigi esimene mees on laulupeo kõnepuldis ning kõne lõppedes asub end nutiseadmega endeldama. Lahe! Cool! Milline vabadus! Milline iganenud kroonulike raamide lõhkumine! Esileedi kõigub mitteabikaasaga muusika taktis Komeedi nimelises kohvikus ning lõpuks tehakse pisuke musi. Lahe! Cool! Milline vabadus! Põrgusse raamid! Aga komeet teatavasti on sabaga täht ja esileedil oli saba taga - kõik jõudis meediasse ning päevauudis oligi valmis.

Aga kas nähakse puude taga metsa, õigemini - kas nähakse pilliroo taga merd.

Mõtleks ehk laiemalt ja küsiks - kellele on see kasulik?

Püüaks vastata.
Esiteks Venemaale. Vaja on juhtida tähelepanu kõrvale Ukrainalt. Vene nn "humanitaarkonvoi" valgus Ukrainasse. Kas sellest Eestis väga räägitakse. Ei, sest põhitähelepanu on esileedi musitamisel.

Teiseks Venemaale. Obama pidi tulema Eestisse. Eestit on vaja diskrediteerida suhteliselt konservatiivsete USA inimeste silmis. Järsku Obama ehmub Eesti esiperekonna liigvabast olemisest ja pereelust ning Eestisse ei tule. Enamgi veel - lõpetab igasuguse Eesti toetamise, Suudelge, aga lootus  Ameerika abile unustage ära.

Kolmandaks Reformierakonnale. Äsja tuli avalikuks Reformierakonna plaan kaitseväeteenistuse kokkutõmbamise kohta. Suur osa ühiskonnast ei olnud plaaniga kuidagi nõus. Kas täna õhtul keskmine televaataja seda Reformierakonna plaani mäletab? Ei, sest presidendi abikaasa suudles 28-30 aastast meest.

Neljandaks Keskerakond ja Edgar Savisaar. Kas keegi räägib täna Tallinna auklikest teedest ja muudest pealinna nurjatustest. Ei, sest presidendi abikaasa vabandas juba Facebooki vahendusel.

Viiendaks nn kooseluseaduse toetajad. Näete ju isegi, et klassikaline perekond on igand, sest kui juba riigi esimene perekond niiviisi, siis ...

Ärge eelkirjutatut tõsiselt võtke. Pilliroo taga ei ole alati meri. Tihti võib sealt leida prügimäe.

Poola. Viimased päevad.

Toruni (Thorn) hommik oli päikesepaisteline. Linnas liikus rohkem ringi turismigruppe, tänavabaarid oli veel suletud või juba avatud. Roosade vihmavarjudega neiud olid kuhugi kadunud.
Algas kultuurikava, mis sisaldas kahe muuseumi külastust. Need olid Toruni linnamuuseum ja Koperniku muuseum.
Toruni linnamuuseumi ekspositsioon oli uuem. Algas see potikildude ja nooleotstega. Üks muinasaegse elamu makett oli ka. Edaspidi läks näitus huvitavamaks. Linna rajamine rüütlite poolt, hansa aeg. Viimane ekspositsiooniosa andis hüva võimaluse poola keelt lihvida ja saada teada kuidas mõnda käsitöölist poola keeli nimetatakse. Kõrvalolev saksakeelne seletus aitas. Õigemini oli meil saksa keele tõlk omast käest võtta. Poola kuningad. Poola-Rootsi sõjad. Väljapanek lõppes Põhjasõja ajaga. Ülalkorrusel võis veel nikerdatud püsse vaadata. Osad eksponaadid olid puudu, aga kõrvale oli kirjutatud, et need on praegu teises muuseumis näitusel väljas. Meenus kohe Albaania külastus 2008.aastal ja seal Gjirokasteri muuseumis oli relvavitriin päris lage. Öeldi, et relvad lihtsalt varastati ära. Toruni linnamuuseumis sai mängida ka mälumängu. Nimelt oli olemas selline aparaat, mis küsis ja andis seejärel vastusevarianti. Puutetundlikul ekraanil tuli siis seda varianti patsutada ning võis minna edasi. Pea kolmandik vastuseid olid õiged! Kehv poola keele oskus tegi liiga.

Koperniku maja

Koperniku maja külastamine kuulub vast iga Toruni külastava turismigrupi kohustuslikku kavva. Käisime meiegi seal. Hind oli paljude teiste muuseumitega võrreldes soolasem ( hind näitab väliskülastajate rohkust). Vaadata aga nagu midagi enam polnud. Kopernikuga seotud asutusi oli seekordsel reisil küll külastatud, oli tekkinud kopernikuküllastus. Meie külastusega sama aegselt toimus muuseumi sees küllaltki keerduval trepil häppening "Pika redeli tassimine altkorruselt ülakorrusele segades igati  muuseumikülastajaid". Tõeliste kunstisõpradena jälgisime huvitavat vaatemängu.
Torunis külastasime veel kohalikku katedraali ning  poode, kust sai osta Toruni präänikuid.

Oli lõunatund kui Torun sai maha jäetud. Meiega üheaegselt jättis linna maha päikesepaiste ning algas vihmasadu. Algas pikk ja tüütu autosõit Suwalkisse, viimasesse ööbimiskohta enne kodumaale naasmist. Autosõit tundus pikk ja igav, sestap sai välja kraamitud Olaf Uti Poola - tuhandeaastane nooruk , et lugeda sealt valitud palu. Aparaaditöötaja kirjeldas oma Poola külastust 1959.aastal. Peale kohustusliku ülesehitustöö ja tornkraanade hiilguse kiitmise leidus teoses huvitavamaid jutte. Ilmnes, et mees külastas intensiivselt kino, sest Poolas linastus selliseid filme, mis nõukogude kinolinale ei jõudnud. Hoolega käis ta Lääne filme vaatamas ja jagas siis omi muljeid. Selgus, et ta käis eriti vaatamas linateoseid, kus üks tegelastest oli prostituut. Peale selle külastas teatreid, veetis aega kohvikuis, kus kohtus kunagise Poola eksiilvalitsuse juhiga. Samas raamatus on aga väike ülevaade poola keelest ning antakse teada, et Poolas korraldatakse avaliku arvamuse uuringuid. See oli huvitav fakt, sest Eestis korraldasid avalikkuse jälgimist tollal peamiselt kagebistid.

Valitud kohad raamatust loetud, võis pilgu heita autoaknast välja. Möödavilksav maastik oli muutunud igavamaks, võis näha söötis põlde. Majadki oli veidi kehvema väljanägemisega. Põhjus selgus peatselt. Läbides Ostroleka linna, hakkasid silma õigeusu kirikud. Olime jõudnud aladele, mis enne I maailmasõda kuulusid Vene impeeriumi koosseisu. Muutumisefekt oli vapustav. Ordnung asendus bardakiga. Nähtu tekitas Paavos vihahoo õigeusu kirikuvastu. Põlastava suhtumise allikas selgus peatselt. Nimelt kunagi ammustel aegadel kui Eesti noored massiliselt Taize kokkutulekul käisid, tahtis üks kohalik aktiivne kogudusetegelane Paavo sõidust maha jätta. Hiljem ühines too mees aga apostliku õigeusu kirikuga ning nüüdseks on tõusnud metropoliidi lähikonda. Täiesti olmeline põhjus vihastuda.  Prooviti seletada, et Eestis on kaks õigeusukirikut, kuid see enam ei aidanud. "Jobannõi kotšegar!" ütles Paavo vastuvaidlemist välistaval toonil ja lisas sinna otsa loo kuidas Kopli liinidel iga päev kirvega elektrikappi täpsust visati. Õudne hakkas, aga nalja sai.

Teele jäänud Lomza linnas olen küll ööbinud ja poes käinud, kuid linnas ringi polnud jalutanud. Väike peatus kulus ära. Linn jättis seni reisil nähtu järel igava mulje.
Ööbimiskoht oli talutareline ja asus Suwalki lähedal. Toimus viimane poolapärane õhtusöömaaeg. Ühtlasi sai selgeks mille poolest valge zubrowka erinev tavalisest zubrowkast.

Viimane Poola hommik. Erki oli saanud telefonitsi juhiseid, et Suwalki lähedal pidi olema lahe klooster, mis asub looduskaunis kohas. Tuli minna, kuigi enam viitsimist polnud. Hoolimata teeremondist sai Wigry looduspargis olev klooster üles leitud. Otse loomulikult oli seda külastanud poolakast paavst. Käisime kloostris ringi, kaesime ümbrust ja ... . Mis see siis nüüd oli? Nähtu ei vapustanud, oli sellinne ah soo ja-jaa tunne. Kogu reisil nähtu oli inimmälukaardil koha hõivanud. uue elamuse jaoks polnud enam ruumi.  Kui oleksime reisi algul seal käinud oleks teine lugu olnud.
Poola reis hakkas lõppema. Ees oli veel kohustuslik Suwalki Kauflandi külastus. Kui poes käidud, nägi auto pagasiruum välja nii kaubareisijaile kohane, et häbi polnud kodumaale naasta.

Leedus algasid vihmahood, mis Lätis paisusid äikesetormiks. Eestimaale lähenedes suu lausa kiskus naerule. Pärnust Haapsalu poole sõites võis tee ääres silmata rohkem loomi kui inimesi. Jälle ...