Äralend Ämari kaudu

Ma ei ole Reformierakonna valija. Pole seda kunagi olnudki. Viimasel ajal on aga tüdimus sellest poliitmasinast kasvanud liiga suureks, lausa põlguseks.
Selles erakonnas on palju tublisid inimesi. Palju inimesi, keda võib teenitult Eesti patriootideks pidada. Palju inimesi, kes teevad hästi ja hingega oma igapäevatööd. Jah, seni suudan erakonna liikmeid veel refomierakondlikust poliittehnoloogiast eristada.
Järgnev jutt ei ole ühegi teise erakonna toetuseks. Kuigi minu nimi seisab erakonnaregistris IRLi nimistus, on seotuse mõttekus selle parteiga muutunud  küsitavaks.
Legendaarne Lennart Meri ütles kunagi, et isamaad tuleks kaitsta "Isamaa" eest. On kätte jõudnud aeg, mil Eestit tuleks kaitsta Reformierakonna eest. Eestile ja eelkõige Rerormierakonnale endale tuleks kasuks istumine opositsioonis - nii aastakest neli. On kahju, et erakond hakkab end samastama Eestiga, peaminister samastab oma ameti parteijuhi ametiga. Reformierakond olekski nagu Eesti.  See on ohtlik, ohtlik eelkõige riigile. Kui inimesed, kellele Reformierakond ei meeldi, hakkavad oma põlgust erakonna vastu üle kandma Eesti riigile. Kui hakatakse väitma: "Mulle ei meeldi Reform, mulle ei meeldi Rõivas ning seepärast ei meeldi
Eesti riik,"  siis on juba hilja. Näidet ei pea ajaloost kaugelt otsima. 1930.-aastate lõpus oli märgatav osa eesti inimestest tüdinenud Pätsi valitsemisest. Tekkis arusaam - kuritegelikult naiivne, nagu hiljem selgus - valitsejaks võiks olla ükskõik kes, kuid mitte Päts. Sellepärast ei ehmututki väga Varese valitsuse pukki paigutamise peale, mõni läks isegi uue võimuga koostööle. Pärast alles selgus, et Pätsi aeg oli sadu kordi parem kui see, mis järgnes.
Ajalool on komme korduda. Seni suudan Eesti riigi institutsioonid reformierakondlikust tehnoloogiast lahus hoida. Mõtlen hirmuga sellele kui kauaks seda arusaamist jätkub.
valitsev erakond aga seda ohtu ei näe. Juba sätitakse kaitsevägigi erakonna teenistusse. Valmistatakse sõjaväelennuväljal üsna jube valimisreklaam ning pärast hämatakse külma rahuga telekaamerate ees. Ei saada aru, et sedaviisi talitades võib küll ajuti kasvada müütiline erakonna toetusprotsent arvamusuuringus, kuid sama hästi valmistatakse ette riigi hukku. Eesti riik võib Ämari lennuvälja kaudu ära lennata.

Servaali traali-vaali

Täna tõid head inimesed minu kätte õllekoolituse materjalid. Koolituselaadne toode oli aset leidnud suvel ja see oli korraldatud maineka riigiasutuse tarbeks.
Ürituse korraldajaks oli hulgifirma ja õppevahendeiks olid hulgifirma pakutavad rüüped. Lisaks vedeltarvikutele oli osalejaile jagatud välja paberkandjal olevad materjalid.
Asusin huviga lugema. Mida enam lugesin, seda põnevamaks läks. Kirjavigadest ei räägi - arvutit sõrmitsedes tulevad ikka need sindrinahad sisse. Siia teksti tuleb neid arvatavasti samuti.
Esimeseks tooteks oli Hoegaarden. Tutvustus oli täiesti tore, ainult ... Tekst väidab, et tähtsal kohal õlle kuuesaja aasta vanuses retseptis on Curacao apelsinid. Huvitav tõdemus - retsepti autorid teadsid Curacao saare ja sealsete apelsinide olemasolu juba enne saare avastamist 1499.
Loomulikult oli tutvustusele lisatud  toiduga mängimise tilulilu hautatud sinimerekarpidest asparaaguse vahuni välja.
Järgnevalt jõuti Weihenstephani kloostri pruuliseni - Weihenstephaner Hefe-weissbier. Ja mis ma sealt siis lugesin. Kloostri ajalugu sai alguse 725 kui Saint Corbinian saabus 12 kaaslasega Nährberg Hilli (Bavaria). Google tõlkemasin tungis paberilehelt lausa füüsiliselt välja. Saksamaal asub Nährberg Hill, Saksamaal on Bavaria ja sinna marsib koos tosina mungaga benediktiin Saint Corbinian, et kloostrit ehitada. No pagan, niipaljukest võiks ju ikka aruraasukest olla, et Saksamaal ei saa inglisepäraseid nimesid olla. Ning sõna püha sainti asemel ei ole raske kirjutada, Bavariat ka eesti keeles ei kasutata, ikka Baier.
Möödub kõigest paar lauset, siis teatatakse sügavmõtteliselt, et Weihenstephan tähendab Püha Stephen. selgub, et eestikeelsed kirikuraamatud tuleb otsekohe ümber kirjutada, sest on ilmunud uus pühak Stephen. Stefanose nimi aga tuleb kirikuraamatuist kõrvaldada - Servaali teab. Järgmises lauses jälle Bavaria ning selle järel siis kevadrullid kapsaste ja kanaga.
Trooper Iron Maiden Premium British Ale - kirjutatakse, et seda tootev õllekoda kuulub Robinsons perekonnale. Seejärel kirjeldatakse ansambli Iron Maiden lugu ning lisatakse kui mitu kontserti on kollektiiv andnud.
Flying Dog pruulikoja toote tutvustuses kirjutab humoristist tekstiautor, et 1994 avati Denveris uus 50 barrel nimeline pruulikoda. Tegelikult on kõigest tegu tootmismahuga.
Peale mõne õlle, mille tutvustus pole nii õudne, jõudsin Bernard Dark Lagerini. Huvitava faktina nimetatakse, et õllede fermentatsioon toimub lahtistes õlletankides. Seejärel toimub tavaline fermentatsioon. Nagu näha õlu ei käärigi, toimub fermentatsioon. Tutvustuse lõppu on keegi polüglott lisanud, et ležak tähendab tšehhi keeles laagerõlut. Vaat seda ta teab, aga seda, et eesti keeles on sõna käärimine - seda ta ei tea.
Chimay Blue tutvustuse juures leiab soovituse valmistada Belgian Coffed )nagu Irish coffe aga whiskey asemel käib sinna õlu). Pagan võtaks niii matslik on ju kirjutada belgia kohvi, iiri kohvi, viski. No kuidas sa kirjutad eesti keeles Foie Gras õunakompoti kõrvale.
Seejärel tutvustatakse õlut nimega Aecht Sclenkerla Rauchbier Märtzen. Just - märtzen, mitte märzen. Bamberg asub ka loomulikult Bavarias. Seda õlut samuti fermenteeritakse.
Veel saab paberlehtedelt teada, et Shepherd Neame Double Stout õlu relansseeriti 2012.aastal. Oi kui peen. Ometi oli paar lehte tagasi kasutatud eestikeelset sõna taastootmine.

Õllekoolitus ei ole paha asi, kuid sellise jubeda üllitise kasutamine pigem peegeldab nn koolitaja lollust. Võetakse Google tõlkemasin, lastakse inglisekeelne tekst läbi ja käib küll. Pannakse paberile ja lükatakse ilmavõrku kodulehelegi (kontrollisin, seal oli sama tekst). Just selline teguviis näitab, et ega õllest suurt midagi teata. Tahetakse lihtsalt pappi saada ja selleks, et näida usutavam lükitakse õlletutvustuse hulka igasuguseid peeneid roogasid ning ka seal ollakse eesti keelega suurtes raskustes.

Aga las minna. Traali-vaali, traali- vaali.

Ukraina ja Hispaania

Praegusi Ukraina sündmusi jälgides tekib paralleel 1936-1939 toimunud Hispaania kodusõjaga. Kuigi osati tunduvad paralleelid kistud, siis sarnasusi on. Alustame Venemaa käitumisest. Praegu väidetakse Venemaal, et vene sõjaväelasi Ukrainas pole, mõned mehed sattusid muuseas üle piiri jne. Hispaania kodusõjas osales üsna palju Punaarmee ohvitsere, paljuski valenimede all. Suur osa Vabariiklaste tankiväest ja lennuväest moodustas Punaarmee kontingent. Rääkimata nn internatsionalistidest, kes läksid Hispaaniasse suuresti samuti NSVL juhitava Kominterni vahendusel. Meeste dokumendid korjati enne veel ära ja neile anti uus identiteet. Selle "abi" eest tassiti NSV Liitu Hispaania kullatagavara. Jälle kordub kõik, kordub uuesti.

Suudlus ruudus ja kuubis

Tänane Eesti ajakirjandus kihab. "Meditsiiniajakiri" kroonika avaldas ülesvõtte Vabariigi Presidendi abikaasa augustisuudlusest. Meedia on kihinat kahinat täis. Jälle on millest kirjutada, jälle on teema millest kõik aru saavad. Lollidele anti lohutus ja silmakirjatsejatele silmakiri. Üks totakas kirjatsura oligi leidnud kusagilt veebisügavustest paar ajaloolist kõrvalhüpet ja artikli valmis joonistanud.

Esmalt võiks ju öelda - kõik on suurepärane. Eesti on vaba maa. Riigi esimene mees on laulupeo kõnepuldis ning kõne lõppedes asub end nutiseadmega endeldama. Lahe! Cool! Milline vabadus! Milline iganenud kroonulike raamide lõhkumine! Esileedi kõigub mitteabikaasaga muusika taktis Komeedi nimelises kohvikus ning lõpuks tehakse pisuke musi. Lahe! Cool! Milline vabadus! Põrgusse raamid! Aga komeet teatavasti on sabaga täht ja esileedil oli saba taga - kõik jõudis meediasse ning päevauudis oligi valmis.

Aga kas nähakse puude taga metsa, õigemini - kas nähakse pilliroo taga merd.

Mõtleks ehk laiemalt ja küsiks - kellele on see kasulik?

Püüaks vastata.
Esiteks Venemaale. Vaja on juhtida tähelepanu kõrvale Ukrainalt. Vene nn "humanitaarkonvoi" valgus Ukrainasse. Kas sellest Eestis väga räägitakse. Ei, sest põhitähelepanu on esileedi musitamisel.

Teiseks Venemaale. Obama pidi tulema Eestisse. Eestit on vaja diskrediteerida suhteliselt konservatiivsete USA inimeste silmis. Järsku Obama ehmub Eesti esiperekonna liigvabast olemisest ja pereelust ning Eestisse ei tule. Enamgi veel - lõpetab igasuguse Eesti toetamise, Suudelge, aga lootus  Ameerika abile unustage ära.

Kolmandaks Reformierakonnale. Äsja tuli avalikuks Reformierakonna plaan kaitseväeteenistuse kokkutõmbamise kohta. Suur osa ühiskonnast ei olnud plaaniga kuidagi nõus. Kas täna õhtul keskmine televaataja seda Reformierakonna plaani mäletab? Ei, sest presidendi abikaasa suudles 28-30 aastast meest.

Neljandaks Keskerakond ja Edgar Savisaar. Kas keegi räägib täna Tallinna auklikest teedest ja muudest pealinna nurjatustest. Ei, sest presidendi abikaasa vabandas juba Facebooki vahendusel.

Viiendaks nn kooseluseaduse toetajad. Näete ju isegi, et klassikaline perekond on igand, sest kui juba riigi esimene perekond niiviisi, siis ...

Ärge eelkirjutatut tõsiselt võtke. Pilliroo taga ei ole alati meri. Tihti võib sealt leida prügimäe.

Poola. Viimased päevad.

Toruni (Thorn) hommik oli päikesepaisteline. Linnas liikus rohkem ringi turismigruppe, tänavabaarid oli veel suletud või juba avatud. Roosade vihmavarjudega neiud olid kuhugi kadunud.
Algas kultuurikava, mis sisaldas kahe muuseumi külastust. Need olid Toruni linnamuuseum ja Koperniku muuseum.
Toruni linnamuuseumi ekspositsioon oli uuem. Algas see potikildude ja nooleotstega. Üks muinasaegse elamu makett oli ka. Edaspidi läks näitus huvitavamaks. Linna rajamine rüütlite poolt, hansa aeg. Viimane ekspositsiooniosa andis hüva võimaluse poola keelt lihvida ja saada teada kuidas mõnda käsitöölist poola keeli nimetatakse. Kõrvalolev saksakeelne seletus aitas. Õigemini oli meil saksa keele tõlk omast käest võtta. Poola kuningad. Poola-Rootsi sõjad. Väljapanek lõppes Põhjasõja ajaga. Ülalkorrusel võis veel nikerdatud püsse vaadata. Osad eksponaadid olid puudu, aga kõrvale oli kirjutatud, et need on praegu teises muuseumis näitusel väljas. Meenus kohe Albaania külastus 2008.aastal ja seal Gjirokasteri muuseumis oli relvavitriin päris lage. Öeldi, et relvad lihtsalt varastati ära. Toruni linnamuuseumis sai mängida ka mälumängu. Nimelt oli olemas selline aparaat, mis küsis ja andis seejärel vastusevarianti. Puutetundlikul ekraanil tuli siis seda varianti patsutada ning võis minna edasi. Pea kolmandik vastuseid olid õiged! Kehv poola keele oskus tegi liiga.

Koperniku maja

Koperniku maja külastamine kuulub vast iga Toruni külastava turismigrupi kohustuslikku kavva. Käisime meiegi seal. Hind oli paljude teiste muuseumitega võrreldes soolasem ( hind näitab väliskülastajate rohkust). Vaadata aga nagu midagi enam polnud. Kopernikuga seotud asutusi oli seekordsel reisil küll külastatud, oli tekkinud kopernikuküllastus. Meie külastusega sama aegselt toimus muuseumi sees küllaltki keerduval trepil häppening "Pika redeli tassimine altkorruselt ülakorrusele segades igati  muuseumikülastajaid". Tõeliste kunstisõpradena jälgisime huvitavat vaatemängu.
Torunis külastasime veel kohalikku katedraali ning  poode, kust sai osta Toruni präänikuid.

Oli lõunatund kui Torun sai maha jäetud. Meiega üheaegselt jättis linna maha päikesepaiste ning algas vihmasadu. Algas pikk ja tüütu autosõit Suwalkisse, viimasesse ööbimiskohta enne kodumaale naasmist. Autosõit tundus pikk ja igav, sestap sai välja kraamitud Olaf Uti Poola - tuhandeaastane nooruk , et lugeda sealt valitud palu. Aparaaditöötaja kirjeldas oma Poola külastust 1959.aastal. Peale kohustusliku ülesehitustöö ja tornkraanade hiilguse kiitmise leidus teoses huvitavamaid jutte. Ilmnes, et mees külastas intensiivselt kino, sest Poolas linastus selliseid filme, mis nõukogude kinolinale ei jõudnud. Hoolega käis ta Lääne filme vaatamas ja jagas siis omi muljeid. Selgus, et ta käis eriti vaatamas linateoseid, kus üks tegelastest oli prostituut. Peale selle külastas teatreid, veetis aega kohvikuis, kus kohtus kunagise Poola eksiilvalitsuse juhiga. Samas raamatus on aga väike ülevaade poola keelest ning antakse teada, et Poolas korraldatakse avaliku arvamuse uuringuid. See oli huvitav fakt, sest Eestis korraldasid avalikkuse jälgimist tollal peamiselt kagebistid.

Valitud kohad raamatust loetud, võis pilgu heita autoaknast välja. Möödavilksav maastik oli muutunud igavamaks, võis näha söötis põlde. Majadki oli veidi kehvema väljanägemisega. Põhjus selgus peatselt. Läbides Ostroleka linna, hakkasid silma õigeusu kirikud. Olime jõudnud aladele, mis enne I maailmasõda kuulusid Vene impeeriumi koosseisu. Muutumisefekt oli vapustav. Ordnung asendus bardakiga. Nähtu tekitas Paavos vihahoo õigeusu kirikuvastu. Põlastava suhtumise allikas selgus peatselt. Nimelt kunagi ammustel aegadel kui Eesti noored massiliselt Taize kokkutulekul käisid, tahtis üks kohalik aktiivne kogudusetegelane Paavo sõidust maha jätta. Hiljem ühines too mees aga apostliku õigeusu kirikuga ning nüüdseks on tõusnud metropoliidi lähikonda. Täiesti olmeline põhjus vihastuda.  Prooviti seletada, et Eestis on kaks õigeusukirikut, kuid see enam ei aidanud. "Jobannõi kotšegar!" ütles Paavo vastuvaidlemist välistaval toonil ja lisas sinna otsa loo kuidas Kopli liinidel iga päev kirvega elektrikappi täpsust visati. Õudne hakkas, aga nalja sai.

Teele jäänud Lomza linnas olen küll ööbinud ja poes käinud, kuid linnas ringi polnud jalutanud. Väike peatus kulus ära. Linn jättis seni reisil nähtu järel igava mulje.
Ööbimiskoht oli talutareline ja asus Suwalki lähedal. Toimus viimane poolapärane õhtusöömaaeg. Ühtlasi sai selgeks mille poolest valge zubrowka erinev tavalisest zubrowkast.

Viimane Poola hommik. Erki oli saanud telefonitsi juhiseid, et Suwalki lähedal pidi olema lahe klooster, mis asub looduskaunis kohas. Tuli minna, kuigi enam viitsimist polnud. Hoolimata teeremondist sai Wigry looduspargis olev klooster üles leitud. Otse loomulikult oli seda külastanud poolakast paavst. Käisime kloostris ringi, kaesime ümbrust ja ... . Mis see siis nüüd oli? Nähtu ei vapustanud, oli sellinne ah soo ja-jaa tunne. Kogu reisil nähtu oli inimmälukaardil koha hõivanud. uue elamuse jaoks polnud enam ruumi.  Kui oleksime reisi algul seal käinud oleks teine lugu olnud.
Poola reis hakkas lõppema. Ees oli veel kohustuslik Suwalki Kauflandi külastus. Kui poes käidud, nägi auto pagasiruum välja nii kaubareisijaile kohane, et häbi polnud kodumaale naasta.

Leedus algasid vihmahood, mis Lätis paisusid äikesetormiks. Eestimaale lähenedes suu lausa kiskus naerule. Pärnust Haapsalu poole sõites võis tee ääres silmata rohkem loomi kui inimesi. Jälle ...

Poola. 7.päev. Kašuubide maalt Toruni

Kašuubid on rahvakild, mille asuala on Gdanski ümbruses. Gdanskit peetaksegi kašuubide tähtsamaks keskuseks. Tegemist on kunagiste lääneslaavlaste järeltulijatega, kes on kordamööda olnud sakslaste ja poolakate tugeva mõju all. Nende täpset arvu pole teada (50 - 500 000). Rahva asendit kahe kultuuriruumi piiril näitab fakt, et kašuubi päritolu on Poola peaminister Donald Tusk ja saksa kirjanik, nobelist Günter Grass. Minu jaoks said kašuubide tunnuseks väikesed täheerinevused, näiteks täpid e-tähe peal, näiteks sõna Kaszëbë. 
Kašuubide mitteametlikuks keskuseks on Kartuzy linn. Seal paiknevad Kašuubi infokeskus ja kašuubide koduloomuuseum. Kartuzy linna jõudsime paduvihmasel pühapäevaõhtul. Taevas oli avanenud oavars ja vihma kallas. Hotelli otsimine röövis palju aega, kuid leitud ta sai. Pühapäevaõhtune linn ei pakkunud erilist ajaveetmisvõimalust, peale ühe lokaali, kus sai jalgpalli vaadata. Seda enam oli aga hommikul entusiasmi huviväärsustega tutvuda.

Vikatiga ingel

Kartuzy linn on seotud kartuuslaste mungaorduga, eks sellest ole tulnud linna nimigi. Infokeskus oli tavaline ehitis, mis kiiruga fondirahastuse tulemusel püsti aetud. Oli üks stend rahvariietega, laud kaardimaterjaliga ning müügilett. Paistis silma suunatus siseturismile. Mitte kaugel infopunktist oli kirik, mis kartuuslaste poolt rajatud. Kirikuarhitektuuri tundjad juhivad tähelepanu kartuuslaste kiriku sarnasusele kirstuga. Oli ju kartuuslaste üheks tunnuslauseks memento mori. Oluline oli tunda elu kaduvust ja surma lähedalolekut. Kiriku sees oli aga veelgi mällusööbivam detail. Sissekäigu kohal kõikus vikatiga ingel, mis oli surma meeldetuletuseks igale pühakotta astujale. Mõistagi oli kiriku juures tahvel, mis andis teada, et kultushoonet on külastanud Johannes Paulus II. Kašuubide koduloomuuseum asus üsna väikses majas, kuhu olid koha leidnud piirkonna elanike tööriistad, rahvariided ning karnevalikostüümid. Seda muuseumi külastas ainult kolm neljandikku ekskursioonigrupist. Üks neljandik tegeles autos oma reisiaegse põhitegevuse - tukkumisega.

Kartuzyst haaratud kaarti järgides võeti suund Szymbarki peale, kus asub Kašuubimaa puhkepark ja mikropruulikoda. Sel teel võis näha huvitavat, mõneti minevikku vajuvat kultuurinähtust. Nimelt seisid tee ääres naisterahvad, keda võis pidada maailma vanima ameti esindajaiks. Kui tavaliselt kohtab selliseid teetöölisi suuremate trasside ääres, siis võis teha lihtsa järelduse. Järelikult sõidab sel teel palju autosid ning ka siseturist on huvitatud teetöötajate pakutavatest teenustest.

Szymabrki puhke- ja hariduspark oli ehitatud puutöötlemisettevõtte kõrvale. Ei olnud vaja pikalt vaadata, et aru saada - jälle oli kasutatud hulgaliselt igasuguste tõukefondide raha. Kokku oli kuhjatud kõik võimalik alates poola aadlimajast kuni külakabeli ja Armija Krajowa muldonnini. Lisaks oli ehitatud suur konverentsikeskus koos hotelliga. Ehitustööd ei olnud veel lõppenud. Suurimaks atraktsiooniks oli nn tagurpidi maja. Maja põhimõte oli lihtne - maja oli justkui pööratud katuse peale ning inimesed ei liigu määda põrandat, vaid mööda lage. Kuna kindel jalgealune puudub, siis majja sisenedes tekivad raskused tasakaalu hoidmisega, tekib hõljumise tunne. Eesmärgiks oli luua tunne, et kõnnid pea alaspidi. Huvitav oli.
Üheks huvitavamaks elamuseks oli Armija Krajowa punkri külastus. Märgin igaksjuhuks ära, et AK oli Poola iseseisvuse eest võitlev relvarühmitus, mis allus Poola pagulasvalitsusele. Pärast ilmasõda, kui Poolas haarasid võimu Moskva toetatud kommunistid, jätkas AK võitlust kommunistliku režiimiga. Punker on küll uuem ehitis, kuid põhineb piirkonnas asunud AK partisanide lool. Punkrisse viis pikk käik. Mööda käiku liikudes kustus järsku valgus ning algas tohutu lahingukära. Tuli nii minutis paariks seisatuda ja loobuda edasiliikumisest. Hiljem, kui valgus taastus, selgus pimendamise põhjus. Punkri põhiruumis viibis lastegrupp, kellele siis etendati punkri- ja lahingumelu. Näe - maast madalast istutatakse lastesse AK vaimu.
Kompleksi peahoonesse oli üles seatud suur klaver, mis väidetavalt olla maailma suurim. Kuna selle monstrumi kõrval oli ka tavaline tiibklaver, siis võis juttu isegi uskuma jääda. Lisaks oli vaatamiseks välja pandud Guinnessi rekordite raamatu poolt välja antud sertifikaat.

Szymbarkist edasi sõites jäi teele Kościerzyna linn, mis samuti peab end üheks Kašuubimaa keskuseks. Linn oli esmaspäevaselt unine. Kohalik vana õlletehas sai siiski ära külastatud. keskplatsil asuvas piimasaalis, sai üsna odava hinnaga lõunasöök ära söödud. Piimasaal Poolas on pigem selline asutus, mis meenutab meie kunagisi sööklaid. Toit on seal odav, aga toitev. Miks ei võiks meilgi olla alles tavalised sööklad, piimasaalid, einelauad? Ei ole tarvis peenete nimedega restorane, kohvikuid, pubisid, sohvabaare, laundže. Need töötavad kuu või  kaks, siis sulgevad vaikselt uksed väidete saatel, et inimesed ei saa aru kui hea koht meil on. Ei ole aga vaja hindasid astronoomiliseks keerutada ja lihtsa toiduga mängida.
Linna lähistel paiknev vabaõhumuuseum oli suletud ja nüüd seisis ees teekond läbi järvederikka ja kohati metsase maastiku lõuna poole. Metsane maastik asendus peatselt agraarmaastikuga, kus teravili tuule õõtsus. Ei leidnud harimata põllulappi. Autos aga jätkus Erki ja Paavo noorusaegade meenutamine. Neist meenutusist  jäi kõrva fakt, et nad lapsepõlves oma trepikojakaaslast pidevalt kiusasid, kohati taoti sellele poisile üle päeviti kaikaga vastu pead. Või sain ma jutust valesti aru?

Tööpäev kontorites-käitistes oli lõppenud kui Bydgoszczi jõudsime. Bydgoszcz on Kujaavia-Pomooria vojevoodkonna keskus, linnas elab tublisti üle 300 000 inimese. Selles linnas sai külastatud vaid üht objekti - pruulipubi Warzelnia Piwa, sest õhtuks oli plaan Toruni jõuda.

Toruniga seoses meenus kõigepealt Facebookist leitud meeldetuletus, et Postimees oli kunagi kirjutanud Poola teatrilembesest väikelinnast Torunist. 200 000 elanikku ja väikelinn! Oh neid tänapäeva vaimuvaeseid ajakirjanikke.
Toruni õhtu kavva kuulus õhtusöök, jalutuskäik vanalinnas ning jalgpallimatši vaatamine kusagil vabaõhuaias. Õhtusöök oli tõesti koormav. Nii suurt golonkat (seakoot) polnud Poolas enne saanudki. Isegi järgi jäi. Jalutuskäik linnas pidi täitma kalorite eemaldamise eesmärki. Vanalinna peatänaval käies lahenes roosade vihmavarjude mõistatus. Selliste vihmavarjudega jalutasid ringi nooremapoolsed naisterahvad ja pöördusid peamiselt üksikult kõndivate meesterahvaste poole. Mis ettepanekuga nad aga pöördusid? Tuli korraldada eksperiment ja selle tulemuseks oli mõistatuse lahendus. Nad püüdsid leida kliente lähedalasuvasse go-go klubisse. Teaduslik eksperiment oli end õigustanud.
Kogu Toruni raekoja plats oli täis vabaõhubaare, kus oli teleekraanil võimalus vaadata Saksa-Alžeeria jalgpallimatši. Keegi kusagil väitis, et Alžeerial oli MM-l lausa kaks võistkonda väljas, teine oli Prantsusmaa. Vutti vaadates tekkis kohe vaidlus jalgpalli mõtte või mõttetuse üle. Paavo, kes on suur vormel-1 vaataja, leidis, et vormel on tuhandeid kordi lahedam kui jalgpall. Omast küljest tal on õigus, sest insenerimõte on pallitagumisest teaduslikumgi. Kahjuks aga on mõlemad - jalgpall ja vormelisõit - märgid ühe ajastu lõpust. Leiba ja tsirkust! Rooma suurriigiski, enne loojangut, vaimustuti kaarikute võidusõidust ja gladiaatorite võitlustest.
Siinkohal tuli meelde mõned päevad tagasi Visla suudmealal nähtud pilt. Nimelt ühes talus oli olnud pesupäev ja pesu õue nöörile riputatud. Teiste seas rippus nööril jalgpallisärk, mille seljal kiri Casillas. Vaat kui tore, Hispaania ebaõnnestunud vutikoondise väravavaht Iker Casillas puhkab Poolas Visla suudmemadalikul. Või isegi elab?

Poola. 6.päev. Road to Hel

Ei teekond ei viinud Põrgusse vaid Hel´i poolsaarele. See 30 km pikkune kitsas maasäär eraldab Gdanski lahte põhja poolt Balti merest. Poolsaare ajalugu on suuresti seotud II maailmasõja sündmustega. Ja jälle oli aeg kätte võtta raamat Poola kaitsesõjast 1939.aastal.

Aga enne tuli Hel´i jõuda. Teele jäi Gdanski äärelinn Oliwa. Koht on seotud ka Eesti ajalooga, sest 1660.aastal Poola ja Rootsi vahel sõlmitud Oliwa rahuga läks Ruhnu Rootsi koosseisu. Poolakatele tähendas see rahu aga "uputuse"  (nii nimetatakse seda Rootsi-Poola sõda) lõppu. H.Vainu oma 1965. aastal kokku kirjutatud jutus kirjeldab Oliwa katedraali külastust ja seda kuidas kananahk tuleb ihule kui sealne orel mängima hakkab.
Tõtt öelda käisime seal juba eelmisel päeval, kuid siis ei õnnestunud kaugele kirikusse siseneda, kuna seal oli laulatus ja meie lühikesed püksid ei sobinud samuti kiriku miljööga. Eks pühapäeval tuli uuesti pikas dressis proovida. Pühapäeval jõudsime kohale ajaks kui missa oli lõppemas, vaimulik luges seal ette veel teateid. Erki teadis, et kusagil selles kirikus pidi olema laud, millel sõlmiti Oliwa rahu. Mingit ajaloolist lauda küll silma ei hakanud. Erki proovis avada kõiki kiriku uksi, ehk nende taga on see laud. Seejärel pöördus ta kirikuvalves oleva vanema härrasmehe poole tungiva palvega avada üks uks, kuid vanur keeldus otsustavalt. Laud jäi nägemata. Edaspidi sai pea kõiki laudu, mida näha oli, nimetma Oliwa rahu laudadeks.

Heli maastik

Wladyslawowo linna juurest algas Heli poolsaar. Oli pühapäev, vastassuunast sõitis vastu pea katkematu autovool. Inimesed naasesid ilmselt puhkusepiirkonnast, et olla järgmisel päeval käitises või kontoris tööpostil. Hoolimata sellest, paistsid autokämpingud umbselt täis olevat. Inimesed olid tulnud intensiivselt puhkama. Jah, eraldatusest lugu pidaval eestlasel on imelik vaadata seda, kuidas saab puhata peaaegu üksteise kukil. Möödusid poolsaare asulad Kuznica, Jastarnia ja ikka oli kõikjal liikvel hulgaliselt rahvast. Uuemate ja moodsamate ehitiste vahele eksis kohati ära väsinud maju, mis kunagi ilmselt olnud mingid ametiühingute puhkekodud. Praegu nad veel hingitsevad ja ootavad kinnisvaraarendajaid, kes siis selle maja ära "arendavad". Suur tükk poolsaart on Poola relvajõudude käes, sellest annab tunnistust suur traataiaga ümbritsetud ala, mille sees võib silmata vahiputkasid.
Kohati muutus maariba väga kitsaks. Kitsamas kohas on Heli laius umbes paarsada meetrit. Maastik sarnaneb kohati Roosta või siis Peraküla piirkonna metsadega.

Muuseumi väravas avanev pilt

Hel on kuulus oma mineviku poolest. 1939.aastal pidasid poolakad poolsaarel vastu 2.oktoobrini. Mati Õuna raamatus on Heli kaitsmisest kirjutatud, kuid info piirdub peamiselt Saksa sõjalaevade  ning kahuritorude läbimõõtude üleslugemisega. Raamatusse on sisse lipsanud ka viga. Nimelt väidab Õun, et Poola mereväejuht Jozef Unrug lasti sakslaste poolt maha, kuid tegelikult suri mees 1973.aastal Prantsusmaal. Poolsaare kaitsjaid nn Rahva-Poolas eriti ei hinnatud. Mitmed Heli kaitsmisest osa võtnud ohvitserid lasti 1952. aastal Bieruti stalinliku režiimi poolt maha. Nii et mahalaskmisega tegeles rohkem punane pool.
Vähem on räägitud teisest Heliga seotud faktist. Nimelt jäi poolsaar sakslaste kätte kuni sõja lõpuni, Punaarmee valgus sinna alles peale sakslaste kapituleerumist.
Praegu on ajaloohuviliste entsusiastide poolt rannakaitsepatareisse üles seatud midagi muuseumi ja tegevuspargi vahepealset. Kokku on kuhjatud hunnik torpeedosid, sõjamasinaid väga erinevatest ajastutest. Ajastutruumad on ruumid rannakaitsepatareis. Õues pakuti hernesuppi, veidi eemal oli üles seatud lasketiir.

Heli peatänav

Poolsaare tipus asuv Heli linn meenutab mõneti Leedu suvitusasulat Nidat. Linna keskmes on ligi kilomeetri pikkune jalakäijate tänav, kus asuvad poed ja söögikohad. Mööda tänavat voorisid rahvahulgad. Auto tuli jätta eemale ning ettevõtlikud kohalikud elanikud olid oma hoovid kujundanud tasulisteks parklateks. Nii sattuski meie masin kohaliku "ettevõtja" hoovi. Vana oli alkoholiga suur sõber ja parkimisteenuse pakkumine võimaldas seda sõprust pidevalt uuendada.
Peatänaval külastatud söögikoht pakkus kašuubi roogasid. Minu poolt valitud kašuubi kalasupp pakkus pildi kohalike kalameeste raskest elust. Ilmselt kašuubi kalurid merest eriti kala oma toidulauale ei saanud. Tuli leppida mõne pisikese kalatükiga leeme sees. Küll võis raske olla kalamehe elu. Hetkeks supp muidugi mingi näljatunde ära peletas.
Ah, et mis kašuubid? Nendest juba järgmises loos.