Eesti vajab taaskäivitust

Järgnev jutt tuleb väga naiivne.
Tihti jookseb kompuuter kinni ja siis on vaja teha taaskäivitus, et töö saaks jätkuda. Eesti poliitika on samuti jõudnud seisu, kus ühiskonnaelu ja eriti erakonnaelu on kinni kiilunud ning seisak on täielik. Seetõttu on vaja siin samuti teha restart.
Vaja on laiali saata kõik erakonnad. Korraga, hetkegi viivitamata. Ja siis moodustada uued.
Mina näen erakonda kui teadlike inimeste ühendust. Erakonna liikmed on teadlikud milliseid väärtusi erakond kannab, kes on erakonna liidrid ja milliseid väärtusi nad kannavad.
Praegu on võetud suund massierakondadele, kus liikmeid värvatakse sajal erineval moel. Kui veel veidi aega tagasi tõmmati noorliikmeid ligi diskodel, klubiõhtutel ja muidu joomingutel, siis nüüd on võetud suund mujale. Uusi liikmeid varitsetakse kaubanduskeskustes: pensionisammaste ja telepakettide müüjate vahel peituvad erakondade värbajad. Vanureile pannakse käima silma- ja südamebussid. Nii saadakse uusi juhuslikke liikmeid. Selline liige ei tea erakonnast suurt midagi, hea kui ta saab enne surma teada, et on erakonda astunud. Aga partei saab nime oma andmebaasi kirja ja on õnnelik ning õnnelik on ka see poiss või tüdruk, kes eduka erakonnatöö eest kiita saab ja keda siis parteiliinis ülendatakse.
Sellist parteisüsteemi ju mõtlev inimene ei tahtnud. Juhtunud on aga nii, et toreda erakondliku maastiku asemel saime maastiku, kus komsomoli mõttelaad sosnovski karuputkena õilmitseb. Viimati nimetatud taim on kuulutatud teatavasti ohtlike liikide hulka. Seega tuleb ohtlikeks lugeda kõik värbamised bussides, kaubakeskustes ning loomulikult tuleb aidaa öelda nõmedale arendusjuhi institutsioonile. Inimene võib ju ennem olla täiesti tore isik, aga niipea kui hakkab arendama, siis hakkab ta ainult rääkima arendusdivisjonist, meediaplaanist, tööst eakate turusegmendis jne.
Pahatihti on ka nii, et kunagi 1990.a. algul erakondlikku tegevusega alustanud isik on järgnevate ühinemistega loksunud kaasa kõikvõimalike liitumistega ning nüüdseks välja jõudnud erakonda, kuhu kunagi astunud poleks. Loomulikult on paari aastakümnega muutunud poliitilised eelistused, kuid need on jäänud realiseerimata. Pahatihti on isik käega löönud, igasugune side parteiga on katkenud, aga nimi figureerib endiselt registris. Halvemal juhul keegi arendusjuht siis hääletab elektroonilisi vahendeid kasutades tema eest.
Just eelnevast lähtudes tuleks erakonnad laiali saata. Las siis moodustuvad uued erakonnad, mis on tõesti mõttekaaslaste ühendused, poliitikas teadlike inimeste liidud. Inimene liitub ise, omal algatusel, endale meelepärase poliitjõuga. Ta ei tee seda kaubanduskeskuses kauni piiga või geelitatud noormehe viisakal, kuid tungival pealekäimisel.
Kes peaks erakonnad laiali saatma? Kas vaja on erakorralist seisukorda? Vaat siin peitubki jutu naiivsus. On äärmiselt väheusutav, et esinduskogu vastava seaduse vastu võtaks. Seega võib eelnevat lugeda üleskutseks diktatuuri kehtestamiseks. Aga oleks ju tore kui mõni riigimees ohverdaks oma nn demokraatliku riigimehe maine, võtaks hetkeks võimu ja saadaks erakonnad laiali. Seejärel aga lahkuks ise poliitareenilt.

Viimane ajaloo riigieksam vajus ajalukku

Eile oli ajalooline päev. Leidis aset viimane ajaloo riigieksam. Tulevast aastast jäävad riigieksameiks eesti keel, rehkendamine ja võõras keel.
Sai siis viimast korda eksamikomisjonis istutud. Eksam oli nagu eksam ikka, selline keskmise raskusastmega.
Eksamiks ettevalmistamisega seoses kogesin kui suur vahe on ikkagi erinevatel vanuserühmadel. 37-aastane meesterahvas omab mälu, tal on paljugi selge, tema teadmised on lahterdatud. Keskkoolilõpetajal on suur segadus, lahtreid veel tekkinud pole.
Ebameeldivaim fakt: eksamile ilmub õpilane, keda olen tunnis näinud aasta jooksul umbes korda 5-6, annab ära oma pooltühja töö. Peaks ikka olema võimalik keelduda eksamile lubada õpilasi, kes korralikult koolis ei käi

Jüriöö kutsuv tuluke

Ei osanudki arvata, et minu eelmine kirjatükk sellist  huvi äratab. Isegi riiklik kaugnägemisstuudio kasutas veebiruumis kirjutatut ja taris mindki telepurgi sisse istuma.
Olin sellest tähelepanust olnud nii ehmunud, et pole mitme kuu vältel siia veebiruumi sõnakestki kirjutanud.

Eelmine postitus sai vast kiirustades kirja pandud. Nüüd on aega möödunud, olen raamatut edasi lugenud, olen lugenud arvustusi, jälginud diskussioone. Tihti olnud kirjutatavaga nõus, aga mõnikord saanud kurjaks.

Ajalugu pakub jälle huvi

Esmalt on tore tõdeda, et ajalugu pakub jälle huvi. ETV Kirjandusministeerium näitas kuidas Eesti ajalugu II säras müügitabeli tipus. Andmed, et suursarja II osa tuules tõusis korra raamatumüügi tabeli esikümnesse sarja VI osa,, teevad vaid rõõmu.
Eksisin , kui arvasin, et ajalehed unustavad raamatu peagi. Hoopis huvi suurenes, Postimees tegi raamatu avalikust arutelust isegi veebiülekande. ETV tehti arutelusaade. Mis saab ajaloolasele olla veel meeldivam kui huvi ajaloo vastu

Jüriöö tuli kutsub ikka veel

Ühele asjale tahaks siiski tähelepanu juhtida. Sellele on juhtinud juba tähelepanu Mati Mandel. Oma Sirbis ilmunud intervjuus on teose koostaja Anti Selart öelnud, et suurteos on kokku kirjutatud õhtu- ja öötundidel, sest põhiaur läheb artiklite kirjutamisele välismaistele teadusajakirjadele.
Kes siis kirjutab eestlaste ajaloo?
Võib-olla tõesti on  orienteeritud liialt välisturule. Olgem ausad, kui paju on Eestis neid kes tahaksid või teaksid vestelda teemal toit ja riietus keskaegses linnaruumis, keskaja kirikute roosaknad või siis keskaegse linna õigusruum. Vast 20 inimest, isegi suurele hulgale ajaloolastest ei paku see teema huvi.  Raamat aga koosnebki valdavalt neist peatükkidest ning neist aga ei räägita nende üle pole arutelusid.
Aga vaat Ümera ja Jüriöö üle on arutlemist küll ja veel. Sest see on emotsionaalselt huvitav ja paeluv.
Jüriöö kirjutas suureks Bornhöhe, Ümera lahingu Metsanurk. Seega tegu on kirjanike mitte ajaloolastega. Nad rebisid sündmuse ajavoost välja ja raiusid selle raamatusse. Kümned tuhanded lugejad lugesid, vaimustusid ning võtsid kirjutatut puhta tõe pähe. Ega lihtne lugeja peagi teadma täpseid ajaloolisi raame ja kontekste, see on juba õppinud ajaloolaste rida.
Osalt on praegune arutelu isikute vahel, kes on veid nuusutanud ajaloo algkursust ja kõrgelt haritud teadlaste vahel. Lihtne lugeja annab hinnangu oma tasandilt ( nii 5.-6.klassi tasand), teadlane istub oma elevandiluust tornis, kirjutab ja räägib keerukalt. Toimub pidev möödarääkimine. On selge, et mitteajaloolane kõrgusteni ei küüni, ta ei suudagi seda. Hoopis teadlasel tuleb kõrgustest laskuda. Kirjutada ja rääkida lihtsamalt, rahvale arusaadavalt. Oma välismaise kolleegiga on küll tore vestelda keskaja õigussüsteemi või keskaja kristliku kunsti peensustest, kuid nii kaugenetakse rahvast.
Leian, et eeesti ajaloolased on jätnud rahva harimise unarusse. Nad ei kirjuta enam rahvale. Seepärast ka praegune konflikt.

Uus ametlik ajalugu? I osa. Nii nad tapsidki meie Ümera

2013.aasta alguses hakkasid meie meediaväljaanded pasundama revolutsioonilisest muutusest Eesti ajalookirjutuses. Ilmavalgust oli näinud suurteose Eesti ajalugu II köide.

Suure meediakära põhisõnum oli tõigas, et loobutud on terminist "eestlaste muistne vabadusvõitlus" ja asendatud see "Liivimaa ristisõjaga". Suuremates ajalehtedes pühendati teosele hulgaliselt leheruumi, Postimees valis teose koostaja Anti Selarti nädala persooniks.

 Peaasi, et müüginumbrid oleksid.
Ajakirjandusliku kajastamise tagamõte on arusaadav, sest nn vana ja uue käsitluse konfliktsuse rõhutamine võimaldab tekitada midagi sensatsioonimaigulist ning see omakorda võimaldab mingisugustki müüginumbrite kasvu. Seega ei tasu meediakära taga näha ainult huvi ajalookäsitluse vastu, vaid  ka materiaalset huvitatust. Müüb ju pagana hästi teade, et legendaarne Ümera lahing, kangelaslikud Madisepäeva lahing ning Tartu kaitsmine on kõrvale heidetud (kui mitte ajaloo kolikambrisse teisaldatud) ning asendatud millegi Euroopa-keskse ristisõja jutuga. Suur osa eestlastest on ju kooli ajalookursusest meelde jätnud haaravad jutustused taplustest muistse vabadusvõitluse päevilt. Just need teemad asusid ajalooõpetuse alguses ja  kinnistusid. Hilisem liigselt faktitihe ja tihti emotsionaalselt igav ajalookursus kadus. Ümera legend aga jäi. Kindlasti käis paljudel peadest läbi mõte: meie ajalugu röövitakse! Ja asendatakse see mingi iiveldamapaneva poliitkorrektse eurosoustiga. Meedia sõnum täitis eesmärgi, konflikt oli loodud. Loomulikult unustab ajakirjandus ja enamik lugejaist Eesti ajalugu II ümber käiva kõmu peagi, sest peale tulevad uued uudised, uued nädala persoonid.

"See raamat on saast"
Ma olen nõus, et tegu on tundliku teemaga. Kui lugesin mõningaid reaktsioone raamatule, siis leidsin, et ei saa enam vaiki olla. Kui ikka raamatu autoreid tituleeritakse ajaloolasteks jutumärkides, süüdistatakse eesti mahamüümises ja ei tea milles veel, siis meenusid hoopis katked Nõukogude impeeriumi ajaloost. Kui dissidente hukka mõisteti, siis korraldati tehastes, vabrikuis, ühismajandeis nn "nördinud töörahva koosolekuid" , kus dissidente hukka mõisteti.  Seal siis kõnepuldist töörahva esindajad teatasid, et nemad küll nende imperialistliku Lääne ees lömitajate loomingut lugenud ei ole, aga see-eest nad teavad, et nende loodu on saast. Meil küll enam koosolekuid ei peeta, aga sotsiaalvõrgustikud ja muu veebiruum sobib küll säärasteks sõnavõttudeks. Kusjuures, usun, et nüüdsed sõnavõtjad pole samuti raamatut lugenud, vaid kiiganud teemat kusagilt veebiportaalist või paremal juhul lugenud  ajalehte.

Just see viimane sundis Eesti ajaloo II osaga põhjalikumalt tutvuma ja oma mõtted üles kirjutama. Muljed hakkavad järjest ilmuma siia lehele ning täna võtan vaatluse alla selle kõige kirgikütvama teema: muistse vabadusvõitluse.

Revolutsiooni ei ole
Esiteks: midagi revolutsiooniliselt uut ei ole. Kui millalgi see revolutsiooniline murrang oli, siis oli see juba ära eelmise sajandi lõpul kui 1999 nägi ilmavalgust Andrei Hvostovi teos Mõtteline Eesti, kus autor seadis kahtluse alla kogu rahvusromantilise ajaloonarratiivi. Poleemikat üllitise ümber oli parajalt, enamik ei olnud autori seisukohtadega nõus. Tänaseks on see loomulikult unustatud ning tegelikult Hvostovi teos ei olnudki midagi tõsiteaduslikku, vaid pigem midagi poleemikale kutsuva ja ärritava popuklaarteadusliku raamatu laadset. Hea küll, jätame selle sinnapaika.
Aga 2005.aastal ilmus gümnaasiumiõpik Eesti ajalugu I , kus suure pealkirjana ilutseb Liivimaa ristisõda ja eestlaste muistne vabadusvõitlus on taandatud pelgalt alapealkirjaks. Nüüd Postimees kirjutab, et äsjailmunud Eesti ajaloo teine köide on tähtteos, mille järgi hakatakse õppima koolis ja kirjutama Vikipeediasse artikleid. Žurnalistid, ärgake üles, ammu juba õpitakse Liivimaa ristisõda.

Teiseks: Jakobsoni isamaakõnedel põhineva ajaloojutustamise aeg peab kord otsa saama. Ei saa lõputult kedrata ülemöödunud aastasaja kivinenud arusaama muistsest priiuse ajast, mil põlluharijast eestlane kündis ennastunustavalt põldu ja siis järsku tulid pahad sakslased tule ja mõõgaga ning ristisidki rahva ära, misjärel silmapilkselt algas pime orjaöö. 19.sajandil oli selline lähenemine loomulik - sakslasest mõisnik oli ikkagi võõras. Loomulik oli muistse vabadusvõitluse rõhutatud kajastamine ka eelmise sajandi 1920.-1930.aastail. Oldi ju alles kirjutamas oma rahva ajalugu, nüüd mitte enam kõnede, vaid teaduslikul kujul. Müüt sakslasest vallutajaist elas edasi ning ehk süvendas seda võidetud Vabadussõdagi, Eks sealt see termin tuligi: äsja oli lõppenud vabadussõda punase Venemaa ja landesveeri vastu. see oli siis kaasaegne vabadusvõitlus, see kunagine oli aga muistne. Nõukogude okupatsiooni ajal keerutati  ammusele sakslaste-vastasele võitlusele veel paar vinti peale, lisati juurde pidev Vana-Vene riigi "omakasupüüdmatu" vennalik abi ja müüt elas edasi.

Eks iga põlvkond peab kirjutama oma ajaloo. Ajalookirjutus peabki muutuma. Nüüd siis on Eesti asetatud Euroopa ajaloo konteksti. Enam ei ulbi Eesti kusagil väljaspool muinasjutulises maailmas.

Head ja vead
Lugesin muistse vabadusvõitluse osa kõigepealt läbi. On loetu kohta öelda head ja halba. On hea, et on seletatud lahti rahva ristimise mõiste tolleaegses kontekstis. See, et oli üksikuid inimesi, kes ristiusu olid omaks võtnud, ei tähendanud veel ristiusu levikut. Ristitud oli rahvas ikka alles siis kui ta lepinguliselt oli kinnitanud allumist ristisu toojatele ning lepingut oli näiteks pantvangidega ja maksustamisega kinnitatud.  Mõni kohalik kirikuisa on juba aastaid kinnitanud, et eestlased olid juba ristiusuga väga tuttavad ja seega võib kohalikku kristlikku ajalugu ika veelgi kaugemale minevikku kerida. Üksik kristlane kusagil Läänemaal ei tähendanud tollal midagi. Lõpuks võib järeldada: ega ristimist ilma võitluseta vist ette ei kujutatudki.
Noriksin aga  sõja põhjuste kirjeldamise kallal. Raamatu järgi on sõja üheks tähtsamaks põhjuseks 11.sajandil alguse saanud ristisõja vaimustus. Ristisõdu ei peetud ainult Pühal Maal, vaid ka siin, Läänemere lõuna- ja idakaldail. Aga unustatud on ristisõdade üks tõukejõudusid - elanikkonna kasv Euroopas. 10.-11.sajandil hakas tänu uuendustele põllumajanduses elanikkond kasvama. Kasvav elanikkond toob endaga kaasa ka agressiivsuse kasvu (vaadake kasvõi tänaseid islamimaid).Ristisõjad olidki ju üks võimalus agressiivsust õigesse voolusängi suunata.
Saksa kaupmeeste huvidega on kuidagi vildakad lood raamatu järgi. Autorid on seisukohal, et kaupmehed ei olnud eriti huvitatud ristisõja alustamisest, kuid ei suuda mitte kuidagi oma seisukohti raamatus kaitsta. Teoses kirjutatakse: "Sakslaste majanduslik huvi Baltimaade vastu tärkas 12.sajandi teisel poolel." Edasi kirjeldatakse kuidas 1180.aasta paiku kindlustasid saksa kaupmehed Ojamaal, seejärel hakati purjetama otse liivlaste ja eestlaste maale. Seega jõudsid sealsed kaupmehed Liivimaale alles 12.sajandi lõpuaastatel. Edasi järgneb aga lause: "Sageli arvatakse, et äri mittekristlastega tähendas kõrgemat riski ja seetõttu olid just kaupmehed eriti huvitatud Baltikumi ristimisest. Ent miks siis ei takistanud see "paganlus" kauplemist varem, 11.sajandil?" No kuulge, ise kirjutasite, et sakslased hakkasid Läänemerel suurejoonelisemalt äri ajama alles 12.sajandi teisel poolel. Mis see 11.sajand siia puutub? isegi kui kaupmees sõjast polnud huvitatud, siis ristimisest kindlasti. Sõda ja ristimine aga kippusid tol ajal käsikäes käima.
Positiivseks lähenemiseks pean sündmuste territoriaalset laienemist tervele tänapäevasele Eesti ja Läti alale. Ainult Eesti ala sündmuste kirjeldamine oleks justkui ajavoost tüki väljarebimine ja sündmuste raamistik muutuks täiesti ebaselgeks.
Raamatust saab aimu sellest, et suuresti käis Liivimaal kõikide sõda kõikide vastu. Riia piiskop ja Mõõgavendade ordu tülitsesid omavahel, kasutades tööriistadena kohalikke hõime, neid üksteise vastu välja mängides. Nii võitlevad omavahel liivlased ja latgalid, liivlased ja semgalid, sakalased ja ugalased, saarlased ja liivlased, harjulased ja sakalased. Siis sekkub Riia piiskopiga tehtud kokkuleppel Läänemere selleaegne suurvõim Taani, kes siiski varsti läheb mõõgavendadega tülli ja jälle mängitakse eestlasi üksteise vastu, Vahepeal veel ilmuvad veel rootslased, kes minema aetakse ja selle üle tuntakse Riias ainult headmeelt. Nendesse taplustesse sekkuvad veel venelased, kes esinevad ni kohalike rahvaste kui ordu või piiskopi liitlastena, aga tegelevad peamuselt röövimistega. Ning seda segadust kasutavad ära leedulased, kes ikka oma põhjanaabreid rüüstamas käivad. Ei ole selles pooltevahetamistes, omavahelistes tülides midagi kangelaslikku.
Kahjuks pole autorid olnud hõimude nimedes järjekindlad. Nad kirjutavad ühes kohas, et rüüsteretke tegid liivlased ja latgalid, teisal aga kasutavad nimetusi liivlased ja lätlased. Kaldun arvama, et siin on ilmselge toimetaja praak.
Teos annab põhjalikuma ülevaate ajalooliste isikut taustast. Vahest huvutavam on Taani kuninga Valdemar II lugu, sest saame teada, et nende võitluste ajal tuli tal aastapäevad vangis veeta. Samuti tuleb meil ajaloos piiskop Alberti rõhutamise kõrval rohkem esile tõsta piiskop Theoderichi rolli. Muidugi on raamatus muutunud mitmete ajalooliste tegelaste kirjapilt. Seni oleme ikka rääkinud paavsti legaat Modena Wilhelmist, nüüd lepime siis Modena Guglielmoga. Tegelikult on vist ilmse itaallase puhul nii ka õige. Alna Balduin teeb samuti nime korrigeerimise läbi.
Kunagi õppisime selgeks daatumi 1227, mil Saaremaa alistus ja sellega oli justkui kogu sõjategevus lõppenud. Kus sa sellega. Võitlused kestsid suuresti edasi. Nüüd küll rohkem venelastega, kes tegid siiakanti rüüsteretki ja eestlased koos rüütlitega tegid omakorda Novgorodi- ja Pihvamaale retki.  Mahuvad siis ka saarlaste vastuhakud.  Ristisõda aga jätkus Vana-Liivimaa lõunarajal ning raamat pakub Liivimaa ristisõja lõppdaatumiks 1313, mil õnnestus rajada Dünaburgi linnus (Daugavpils)  vastu leedulaste ala.

Raamatu esimese peatüki põhjal võib öelda, et lähenemine ajastule on ehk harjumatu, kuid siiski mõtteid tekitav ja vaidlusele kutsuv. See on ajaloos aga peamine. Võib-olla vajanuks tekst veidi rahvapärasemat lähenemist ja mitte liigselt teaduslikku keelt. Aga mis ma ikka liialt norin.

Mis puutub Postimehe väitesse, et selle järgi hakatakse õpetama koolis. Arvan, et iga õpetaja valib ise mismoodi ta teemat õpetab, millisele sündmusele rohkem tähelepanu pöörab. Kui õpetaja tahab, siis räägib ta lastele Ümerast, Madisepäeva lahingust ja Lembitust, et anda edasi mingigi emotsioon. Kõike ei saa ette kirjutada ametlikuks peetav raamat, veel vähem ajaleht.

Loen raamatut edasi ja kirjutan mõnikord jälle. Kui viitsin.

Proovitud õllede Top 100

Koht	Õlu	Tootja	Riik	Õlletüüp	Hinne
1	Rochefort Trappistes 8	Brasserie Rochefort	Belgia	Belgian Strong Ale	4.5
2	t IJ Vlo	Brouwerij ’t IJ	Holland	Belgian Strong Ale	4.2
3	Duvel	Brouwerij Moortgat	Belgia	Belgian Strong Ale	4.2
4	Westmalle Dubbel	Brouwerij der Trappisten van Westmalle	Belgia	Abbey Dubbel	4
5	Huvila Villi Wäinö Onni	Panimoravintola Huvila	Soome	Bitter	4
6	t IJ (Scharrel) IJwit	Brouwerij ’t IJ	Holland	Belgian White (Witbier)	4
7	t IJ Paasij	Brouwerij ’t IJ	Holland	Belgian Ale	4
8	Brand Imperator	Brand Bierbrouwerij (Heineken)	Holland	Dunkler Bock	4
9	Fullers 1845	Fullers	Suurbritannia	English Strong Ale	4
10	U Medvídků Oldgott Barique Ležak 13°	U Medvídků	Tšehhi	Vienna	3.9
11	Affligem Blonde	Brouwerij Affligem / De Smedt (Heineken)	Belgia	Belgian Ale	3.9
12	Urthel Parlus Magnificum (was: Vlaemse Bock)	Brouwerij De Leyerth	Belgia	Abbey Dubbel	3.9
13	Paulaner Hefeweissbier Dunkel	Paulaner Brauerei	Saksamaa	Dunkelweizen	3,9
14	Fortuna Komes Porter	Browar Fortuna	Poola	Baltic Porter	3,9
15	Pauwel Kwak	Brouwerij Bosteels	Belgia	Belgian Strong Ale	3,9
16	De Koninck	Brouwerij De Koninck	Belgia	Belgian Ale	3.8
17	WinterCoat Yule Ale	WinterCoat	Taani	English Strong Ale	3.8
18	Wychwood Hobgoblin (Pasteurised)	Wychwood (Refresh UK - Marstons plc)	Suurbritannia	Premium Bitter/ESB	3,8
19	Kormoran Porter Warminski	Browar Kormoran	Poola	Baltic Porter	3,8
20	Valmiermuižas Gaišais Nefiltrets	Valmiermuižas Alus	Läti	Zwickel/Keller/Landbier	3,8
21	Rochefort Trappistes 6	Brasserie Rochefort	Belgia	Belgian Strong Ale	3,8
22	Fuller’s India Pale Ale (Bottle/Keg)	Fuller’s	Suurbritannia	India Pale Ale (IPA)	3,8
23	Samuel Adams Boston Lager	Boston Beer Company	USA	Vienna	3,8
24	Lohrer Keiler Weissbier Dunkel	Lohrer Bier	Saksamaa	Dunkelweizen	3.7
25	Julius Echter Hefe-Weissbier Dunkel	Würzburger Hofbräu	Saksamaa	Dunkelweizen	3.7
26	Blanche de Namur	Du Bocq	Belgia	Belgian White (Witbier)	3.7
27	Göller Kellerbier Naturtrüb	Brauerei Göller	Saksamaa	Zwickel/Keller/Landbier	3.7
28	Karhupanimo Musta Karhu	Karhupanimo (Sinebrychoff)	Soome	Schwarzbier	3.7
29	Jopen Jubeljoop III	Jopen	Holland	Abbey Tripel	3.7
30	Okocim Porter	Carlsberg Polska	Poola	Baltic Porter	3.7
31	Teerenpeli Onnenpekka	Panimoravintola Teerenpeli	Soome	Pilsener	3.7
32	Schussenrieder Naturtrüb Original No 1	Schussenrieder Erlebnisbrauerei	Saksamaa	Zwickel/Keller/Landbier	3.7
33	Belhaven St Andrews Ale (Bottle)	Belhaven (Greene King)	Suurbritannia	Premium Bitter/ESB	3,7
34	Bernard Cerné Pivo 13°	Bernard	Tšehhi	Dunkel	3.6
35	Tongerlo 6 Dubbel Bruin	Haacht	Belgia	Abbey Dubbel	3.6
36	Abula Gaišais	Abula	Läti	Pilsener	3.6
37	Lohrer Keiler Weissbier	Lohrer Bier	Saksamaa	German Hefeweizen	3.6
38	Piebalgas Alus	SIA Piebalgas Alus	Läti	Pale Lager	3.6
39	Staropramen Černý (Dark)	Staropramen (InBev)	Tšehhi	Dunkel	3.6
40	Braustolz Pils	Braustolz	Saksamaa	Classic German Pilsener	3.6
41	Jever Pilsener	Jever (Oetker Group)	Saksamaa	Classic German Pilsener	3.6
42	Schneider Aventinus Weizen-Eisbock	Weissbierbrauerei G. Schneider & Sohn	Saksamaa	Eisbock	3.6
43	Piebalgas Jubilejas Alus	SIA Piebalgas Alus	Läti	Pale Lager	3.6
44	Nokian Talvi IV	Nokian Panimo	Soome	Dunkel	3.6
45	Saimaan Marsalkka IVA	Saimaan Olut	Soome	Pale Lager	3.6
46	Saimaan Rokrammi Pils III	Saimaan Juomatehdas	Soome	Bohemian Pilsener	3.6
47	Jopen Koyt	Jopen	Holland	Traditional Ale	3.6
48	Gulpener Korenwolf	Gulpener Bierbrouwerij	Holland	Belgian White (Witbier)	3.6
49	Ciechan Porter 18,1	Browar Ciechan	Poola	Baltic Porter	3,6
50	Brackie Mastne	Bracki Browar Zamkowy	Poola	Traditional Ale	3,6
51	Sessler Tmavý Ležiak 11.5%	Pivovar Sessler	Slovakkia	Dunkel	3.6
52	Sessler Svetlý Ležiak 11.5%	Pivovar Sessler	Slovakkia	Pale Lager	3.6
53	Primátor Stout	Pivovar Náchod (LIF)	Tšehhi	Dry Stout	3.6
54	Kaltenecker India Pale Ale 14°	Pivovar Kaltenecker	Slovakkia	India Pale Ale (IPA)	3,6
55	Lobkowicz Vevoda 11°	Lobkowicz Pivovar	Tšehhi	Böömi pilsner	3,5
56	Beer House Pilsner Gold	Beer House (Estonia)	Eesti	Pilsener	3.5
57	Beer House Märzen Spezial	Beer House (Estonia)	Eesti	Oktoberfest/Märzen	3.5
58	Tomislav Pivo	Zagrebačka Pivovara	Horvaatia	Baltic Porter	3.5
59	Piebalgas Tumšais Lux	SIA Piebalgas Alus	Läti	Dunkel	3.5
60	Valmiermuižas Gaišais	Valmiermuižas Alus	Läti	Zwickel/Keller/Landbier	3.5
61	Krajan Porter	Browary Kujawsko Pomorskie Krajan	Poola	Baltic Porter	3.5
62	Primátor Lezák Svetlý Exkluziv 16°	Pivovar Náchod (LIF)	Tšehhi	European Strong Lager	3.5
63	Amber Grand Imperial	Browar Amber	Poola	Baltic Porter	3.5
64	Stiegl Goldbräu	Stiegl	Austria	Premium Lager	3.5
65	Koff Porter	Sinebrychoff (Carlsberg)	Soome	Baltic Porter	3.5
66	A. Le Coq Special Stout	Tartu Õlletehas (Olvi)	Eesti	Stout	3.5
67	Suomenlinnan Helsinki Portteri	Suomenlinnan Panimo	Soome	Porter	3.5
68	Gouden Carolus Classic	Brouwerij Het Anker	Holland	Belgian Strong Ale	3.5
69	Hertog Jan Grand Prestige	Arcense Bierbrouwerij (InBev)	Holland	Belgian Strong Ale	3.5
70	t IJ Struis	Brouwerij ’t IJ	Holland	Belgian Strong Ale	3.5
71	Lvivske Porter	Lvivska Pivovarnya (Carlsberg)	Ukraina	Baltic Porter	3.5
72	Kaiser Geislingen Keller Pils	Kaiser-Brauerei Geislingen	Saksamaa	Zwickel/Keller/Landbier	3.5
73	Pardubický Porter (Boom) 19°	Pivovar Pardubice	Tšehhi	Baltic Porter	3,5
74	Belhaven McCallums Stout (Bottle)	Belhaven (Greene King)	Suurbritannia	Stout	3,5
75	Ursus Black	Ursus Breweries	Rumeenia	Dunkel	3.5
76	Černá Hora Kvasar 14°	Pivovar Černá Hora	Tšehhi	Pale Lager	3,5
77	Pinta Pierwsza Pomoc	Browar Pinta	Poola	Premium Lager	3,5
78	Hardys & Hansons Olde Trip (Cask)	Greene King	Suurbritannia	Bitter	3.5
79	Primátor Rytírský 21°	Pivovar Náchod (LIF)	Tšehhi	Strong Pale Lager/Imperial Pils	3,5
80	Fortuna Czarne	Browar Fortuna	Poola	Spice/Herb/Vegetable	3,5
81	Saku Pühadeporter Valge Šokolaadi	Aldaris	Läti	Baltic Porter	3,5
82	Ksiazece Ciemne	Tyskie Brewery	Poola	Dunkel	3,5
83	Ottakringer Dunkles	Ottakringer	Austria	Dunkel	3.4
84	Strakonický Dudák Velkopřevor 14°	Měšťanský pivovar Strakonice	Tšehhi	European Strong Lager	3.4
85	Platan Jedenáct Světlý Ležák 11°	Pivovar Platan	Tšehhi	Bohemian Pilsener	3.4
86	Herzog Der Schwarze	Arnsteiner Brauerei Max Bender	Saksamaa	Schwarzbier	3.4
87	Lodiņa Gaišais Alus	Lodiņa Alus	Läti	Pilsener	3.4
88	Freiberger Premium Pils	Freiberger Brauhaus (Actris Group)	Saksamaa	Pilsener	3.4
89	EKU Pilsner	Kulmbacher Brauerei	Saksamaa	Classic German Pilsener	3.4
90	Šariš Tmavé 11%	Pivovar Šariš (SABMiller)	Slovakkia	Dunkel	3.4
91	Topvar 12% Premium	Pivovary Topvar (SABMiller)	Slovakkia	Bohemian Pilsener	3.4
92	Bauskas Tumšais Specialais	SIA Bauskas Alus	Läti	Dunkel	3.4
93	Stadin Single Hopped Boadicea Bitter	Stadin Panimo	Soome	Bitter	3.4
94	Žatec Xantho	Žatecký Pivovar	Tšehhi	Dunkel	3.4
95	Master Zlatý 15°	Velkopopovicky Kozel (SABMiller)	Tšehhi	Imperial Pils/Strong Pale Lager	3.4
96	Mc Chouffe	Brasserie d’Achouffe (Moortgat)	Belgia	Scotch Ale	3.4
97	t IJ Natte	Brouwerij ’t IJ	Holland	Abbey Dubbel	3.4
98	Taako Pihtla Õlu	Oü Taako	Eesti	Traditional Ale	3.4
99	Laitilan Kukko Pils III	Laitilan Wirvoitusjuomatehdas	Soome	Pilsener	3.4
100	Zywiec Porter	Bracki Browar Zamkowy (Zywiec Heineken)	Poola	Baltic Porter	3.4

Tagasivaade Portugali õllemaastikule

Lõppenud heinakuul sai paar nädalat viibitud Portugalimaal. Muljetest tuleb juttu eraldi, kuid siin tahaks keskenduda õllega seonduvale. Seda, et Portugal ei ole õllemaa teadsin juba enne reisi ning ei loonud erilisi maitseelamustega seotud illusioone. See aitas üle saada suuremast pettumusest ja aitas leppida tõigaga, et kohati oli portugali rohevein parem sealsest õllelaadsest joogist.
Nüüd siis õlle juurde. Portugali turgu valitsevad kaks suurt firmat: Unicer Bebidas ja Centralcer. Esimene paistab olevat seotud Carlsbergiga, teine tegutseb Heinekeni näpunäidete alusel. Esimese põhikaubamärgiks on Superbock, teisel Sagres. Ülevaadet alustan Unicer Bebidase toodangust. Esmalt võtan vaatluse alla kaubamärgi Cristal. Selle märgi all pruulitakse tavalist 5,1% heledat Cristali, mis oli magusa lõhna ja vesise maitsega küllaltki igav joomaaeg. (1,3 punkti). Cristal Preta oli tume 4,2 kraadine ameerika tüüpi laagerõlu. Oli teine joodav, pisut küll vesine aga röstitud linnased ja kohvitoon oli ikka tunda. (2,2 punkti). Põhimark Super Bock oli 5,2% hele lager-õlu. Ei olnud ta super ega ammugi bock, vaid tavaline igav eurolager. (1,8 punkti). Super Bock Abadia oli rohkem bocki laadne - ikkagi 6,4% kangust. Merevaigukarva pruulis oli linnaseline, veidi puuviljane, parajalt kuiv, kohati napilt mõru.(2,7 punkti). Vabrik laseb välja ka nn. gurmeevarianti Super Bock Abadia Gourmet, mille kangus oli 6,2%. See oli merevaigukarva linnase ja puuviljalõhnaga veidi mõru, kuid siiski linnasemagusa maitsega, milles ei puudunud nõrk humalatoon. Hinne 3.
4% kangusega SuperBock green oli rohkem sidruni või laimijook kui õlu. (1,3 punkti). Alkoholivabasid õllesid tehakse ka selles tehases. Alkovaba Superbock ei eristunud millegipoolest teistest alkovabadest pruulistest - 1,5 punkti. Superbock Classic omab 5,8% kangust. Oli tõesti võimukam kui tavaline Superbock, ka humalatoon oli järsem, kuid siiski ei saavuta linnas ja humal tasakaalu. (2,6 punkti). Tume Superbock Stout on 5% alkoholisisaldusega ja anna kuidagi stouti mõõtu välja. Tumepruunile joogile kerkib küll mõningane kreemjas vahumüts, maitses on tunda kohvi ja röstitud karamellilinnaseid, kuid sellest ei piisanud rohkemaks kui 2,9 punkti saamiseks.
Teise suurtootja toodangust tuleks kõigepealt pilk heita 5,1% kangusega Imperial Cerveja Vivale. Igav, vesine ja väsitav eurolager. (1,2 punkti). Tootja "lipulevaks" on 5-kraadine hele lager Sagres, mida sai pruugitud nii pudelist kui vaadist. Kuldne värv, linnaselõhn. Maitselt pigem linnaseline, humalaid lisatud näpuotsaga. Eelistatav on külmalt joomine (2 punkti). Sagres Bohemia oli 6,2 kraadine tumr õlu. No mis tume, pigem pruunikas. ja üldse on imelik, et portugallased nimetavad pisut kangemat tumedat õlut böömi õlleks, sest böömi õllena kujutaksin pigem ette mõnusat humalakibedat böömi pilsnerit. Maitses oli jõudu, kuid ka teraviljatoon oli tuntav, humalaid eriti ei eristanud. (2,6 punkti). Sagres Preta (4,3%) oli tumepruun õlu, mille maitses olid tunda nii kohv-i kui karamellilinnased, kuid tugeva pitseri vajutas hindele liigne vesisus- Tundus nagu polnud õlu valmis. (2,8 punkti). Sagres Puro Malte(6%) jättis sügavama maitseelamuse. Õlle võiks liigitada heledate kangete lagerite kilda, ta oli merevaigukarva ning magusa puuviljase aroomiga. maitses oli tunda linnase magusust, kerget humalatooni, pisut vürtsikust, ka puuviljasust. (3,2 punkti).
Peale eelnimetatud gigantide on veel väiksemaid tootjaid. Pruulipubi Lusitana on samuti Unicer Bebidasega seotud ja on oma haruettevõtted ajanud mitmesse linna. Mõningaid tooteid pruukisin Evora linnas. Lusitana Pils oli kerge hele õlu, pisut vesine ja anonüümne. Palav ilm aitas hinnet kergitada(2 punkti). Lusitana Stout(5%) omas küll mõningaid stout õllele iseloomulikke jooni, kuid jäi kuidagi lahjaks. Tumepruun värvus, kohviaroom, röstitud linnaste maitse, kuivus, kuid ikkagi oli ta kuidagi vesine. Jälle üks lõpuni käimata õlu. (2,2 punkti). Lusitana Black&Tan võiks lugeda pruunide ale-tüüpi õllede hulka kuuluvaks. Temas oli samuti kohvisust, röstitud linnaseid, kuid ta oli rohkem viimistletum, maitse oli jõulisem, lõpetatum. (2,9 punkti).

Assooridel sai pruugitud sealse õlletootja Melo Abreu heledat lagerit Especial (5,3%). Õlu oli kuldset karva, mõõdukalt karboniseeritud, maisilõhnane. Maitses domineeris samuti mais, ka linnas oli pildil, humalat oli õllesse paigutatud näpuotsaga. (2,4 punkti).
Ja veel . Lissabonis on avatud õllemuuseum. Muuseumiosa kätkeb enda pisikest ülevaadet Portugali õlletööstuse ajalukku, kohalike tehaste toodangunäidiseid ning Portugal poleks impeerium kui ta ei lisaks ekspositsiooni oma asumaade õlletoodangu näidiseid. Nii võis leida Brasiilia, Angoola, Mosambiigi, Ginea-Bissau, Roheneemesaarte või siiis Sao Tome toodangunäiteid. Lisaks oli muuseumis pisike koda, kus mungarüüs mees värsket õllekeetu maitsta pakkus. Muuseumiga ühes on ka restorani/pruulikoja laadne asutis, kus lisaks roogadele ootab mõnus õllevalik. Nii võis leida õllevalikust näiteks Angoola õlut. 5% Nocal oli selline hele teraviljane igav jook. Aga ikkagi - eksootika! Asutise oma pruulikoda pakkus kolme sorti jooke. Ülemisel pildil on näha tume ja hele õlu, lisaks veel Bohemia. Õlled ei erinenud eriti Lusitana keti tooteist. Nii et hinnang on juba eelpool antud. teenindus asutuses ikka lonkas, sest avatud oli muuseum-pruulikoda-restoran olnud ainult kuu aega.
Koju naastes ootas ees saun koos koduõllega. Ja paratamatult tekkis küsimus: kas oli vaja ikka Portugali minna? Õlle pärast kindlasti mitte, kuid muljete pärast kindlasti. Muljeist siis edaspidi.

Maikuu lõpp. Tosin.

Madalmaadelt on meie kaubanduspindadele jõudnud toode Alfa Edel Pils. Purki on surutud jook Alfa Bierbrouwerij poolt ja liigitub pilsnerite hulka. Kullakarva jook on pigem linnaselõhnaline, maitse on küllaltki mahe. Ei raputa vürtsika maitsega nagu õige pilsner peaks ja seetõttu hindasin teda hindega 2,5.
Haljala pruulikoda on oma tootenimekirja rikastanud GB sarja õlledega. Pikka aega räägiti, et Haljala tehases käib mingi salapärane sagimine, nüüd on tagajärg käes. Kuuldavasti pani Harboe emafirma Taanimaal ühe pruulikoja kinni ning kantis liini Eestisse. Senised Taani gurmeepruulikojas valminud õlled toodetakse nüüd siis Lääne-Virumaal. Selline kantimine loob veidi eripärase eelhääletuse toodete mekkimisele. Kõigepealt siis  6,5% GB FinAle. Mekkisin seda pärast sauna, kus mõned tavalised laagerõlled olid ära joodud. Ameerika tumedate lagerite hulka liigitatav jook mõjus eelnevatest tõesti erinevalt. Merevaigust karva jook lõhnas lilleliselt, maitses oli tunda vürtsikust ja kohati õlist venivust. Tubli - 3,3. GB Piney, mil pöördeid 5,2 oli tumekuldsetes toonides, väga väikese vahukorraga. Too Ameerika heledaks ale´ks liigituva õlle aroom oli pisut puuviljane ja linnaseline. Maitselt oli natuke teraviljane, kuid siiski humalane. Järelmaitse oli kergelt mõru. Tore - 3,3. GB Bock² oli natuke kangem tegelane - 7,2%. Tume, merevaigune, väikse vahumütsiga. Lõhnas oli tunda apelsinikoort ning maiustusi. Ei olnud alkoholimaitsega nagu tavalisel eesti parmuõllel. Karamellilinnased olid täiesti kohal, tunda õliseid toone. Järelmaitse oli kergelt mõru.
Haljala õllemeistrid üllatasid kahe uue Puls perekonna tootega. Turule toodi nisuõlu ja ale. Puls nisuõlu peaks kuuluma saksa hefeweizen tüüpi õllede hulka. Loomulikult on see 4,6% kangusega jook parem kui väsitavalt igav tavalager õlu. Üsna heledat värvi ja paksu vahukübaraga jook. Lõhnas oli tunda lisaks pärmile üsna puuviljaseid toone. Maitses olid kohal linnased, veidi puuvilju ning parajalt pärmi. Ometi tundus sellises tootes midagi võõrastavat või võltsi. Nagu alustuseks oleks võetud tavaline lager Puls, millesse siis keegi on raputanud veidi nisuõlle tooret. Hindeks kirjutasin 2,6. 5,2% Puls ale oli merevaigukarva, m illele pudelist välja valades moodustus lühiajaliselt vahumüts. Lillelõhn. Maitse oli kohati magus (nagu märtsiõllel), kuid humalaid oli tunda. Ja jälle: justkui tavapulsile oleks lisatud ale kodusel teel valmistamiseks mõeldud tooret.
A.LeCoqi pruulimeistrite peale olen ikka väga pahane. Miks peate tootma sääraseid jubedusi nagu  A. Le Coq Beershake Grapefruit või A. Le Coq Premium Extra Lemon. Esimesele andsin 1 punkti, teisele 1,1. Need beershake on üldse ilged ja see extra lemon meenutab väljanägemiselt polikliiniku laboratooriumisse viidavat uriiniproovi. Ah, et miks ma siis need ostsin? Tuleb kursis olla kodumaiste õllemeistrite toodanguga.
Saksamaa õllemeistrite toodangust vaatleks kõige pealt  toodet nimega Kaiserdom Kellerbier, mis valmistet Kaiserdom Privatbrauerei poolt. Jook oli plekkpurki topitud. Kui sealt välja valati oli klaasis tulemuseks merevaigune paraja vahukorraga jook, mille lõhn oli rohune, maitse aga vürtsiste nootidega linnaselise õlle oma, milles pärmi omajagu. Ikkagi täitsa joodav ning hindeks tuli 2,8.
Oetker Grupp pakub saksa pärmiste nisuõllede kilda kuuluvat õlut Tucher Helles Hefe Weizen. Seegi oli purki pandud. Värvilt oli häguselt kuldkollane, ka vahtu oli rikkalikult. Lõhn viitas pigem siiski lilledele. Maitselt küllaltki pärmine, samas aga puuviljane ja kuiv. Mõnusalt kuiv järelmaitse oli. Hindeks 3,3.
Saksamaalt oli pärit järgminegi pruulis, nimelt  Valentins Hefeweissbier Dunkel, mis valmib Actris grupi vabrikuis. See 5,2% kangusega purgistatud toode nii hea ei olnud. Oli küll  kergelt pruun hägune värv ja puuviljalõhn, magusad linnasetoonid maitses, kuid siiski oli ta liigvesine. Hindeks määrasin 2,5.
 Ning lõpuks Saksa nimega õlu Poolamaalt. Herman Muller nimeks ja tehtud Jedrzejowi tehases. No oli ikka teine suhteliselt vesine ning ei meelitanud rohkem punkte välja kui 1,6.