Purgikollektsioon ületas 1000 piiri

Eile tehtud õllepurkide ja eluruumide loenduses selgus, et minu pisikeses kollektsioonis sisaldub 1042 õllepurki. Neist 862 on pooleliitrised, 134 0,33-liitrised ja ülejäänud on siis pindised, liitrised või veerandliitrised. Loetelusse ei ole arvatud 5-liitriseid tünne, mida mul ka parasjagu on.
Purgikogu top näeb välja nii:
1.Poola 217 purki
2.Eesti 141
3.Tšehhi 69
4.Venemaa 66
5.Saksamaa 62
6.Läti 58
7.Leedu 55
8.Slovakkia 43
9.Ungari 34
10.Austria ja Soome 33

Töörahva pühade paiku

Kaluuga õllemeistrid SAB Milleri Venemaa harust on välja lasknud õllesordi nimega Zwei Meister, mil 4,1% alkoholi sees. Pudelisildile on kirjutatud, et tegemist on traditsiooilise viini õllega, mis valminud eelmise sajandi alguse retsepti alusel. Hele merevaiguvärv ja paras vahumüts lõid algul meeldiva ootuse. Ega kohatse puuviljatooniga pisut teraviljane lõhngi halba ennustanud. Maitse oli minu jaoks veidi magus.Llinnaselisust jagus, kuid humalaid oli vähevõitu. Järelmaitse polnud mõjus ega kauakestev. Hindain seda 2,3 palliga.

Poolast Glubczyce tehase väravast on väljunud purk "originaalse" nimega Special Pils. No ei ole sellise heleda tavalise laagerõlle kohta midagi öelda. Igav! Mingi säästukalager - 1,9 punkti.  Lukašenka valitsetavast riigist kusagilt Bresti kangelaskindluse kandist paiknevast õllevabrikust on pärit kaks jooki. Esmalt Porter. Punakaspruun värv, heledalt kreemjas vaht peal. Üsna tavaline balti porterite perre kuuluv 7,2% jook. Vahest pisut magus, aga ikka mõnus. 2,9 tuli hindeks. Järgnevalt 4,2% Bresti Žiguli õlu. Linnasearoom, helekuldne värv, vahumüts - tavaline. Maitse oli kergelt teraviljane, leivane, isegi veidi hapukas. Lihtsamalt öeldes nostalgiline külaline sovietlikust lähiminevikust. Küll mitte hea aga joodav - 2 punkti. 

Rimi kauplustesse on jõudnud Tšehhimaise Samsoni õllevabriku tooted. Vabrik asub Česke Budejoviče linnas ning rajati 1795. aastal. Asutamisaasta vaatab ühtlasi vasu õllesiltide pealt. Hele 1795 kuulub böömi pilsnerite perekonda. Kangust on tal 4,7%. Selge kuldkollane värv, paraja vahumütsiga. Lõhnas domineerib linnas, kuid tunda on värse rohu lõhnagi. Algselt on maitse pigem linnaseline, kui aegapikku annab humalakibedus end tunda. Parajalt kibe oli järelmaitsegi - 3,3 tuli hindeks. Tumedam vennas 1795 dark omas  4,5% alkoholi. Punakaspruni karva, pisut puuviljase linnaselõhnaga. maitses oli tunda nii röstitud linnaseid ja karamelli ning kohvitoone. Joodav, traditsiooniline tšehhi tume lager-õlu, hindeks 3,1. Muuseas Eestisse on jõudnud müügile ka sama tehase Praga nime kandvad õlled, need on põhimõtteliselt samad, mis 1795.

Hinnatundlik tarbija tahab saada odavat saksa õlut. Selle tunnistuseks on meiegi poelettidele jõudnud toode Frankenthaler Carl Theodor Lager. Odav, ou kui odav maitse. No kuidagi ei venitanud see isikupäratu jook välja kõrgemat  hinnet kui 1,8.

Maxima odavkett pakub janustele purki pistetud õlut Pražacka. Kangust 4%, kuldne värv, linnasearoom. Maitselt suhteliselt vaene, puudus humalakibedus, kohati ilmselt purgist tingitud oli metallimaik. No ei ole tšehhi õlu. 2,4. 

Soome lahe tagant sain proovimiseks 4,6% purgistatud joogi Lapin Kulta Arctic Malt Pils. Värvilt  jällegi kuldne, lõhnalt meenutas kohati niidetud värsket heina. Oli üsangi joodav, tunda oli kibedaid toone, polnud liialt linnasemagus. Kokkuvõtteks tuli hindeks 2,7.

Kõige lõpuks tõeline eksootika. Kusagilt Golani kõrgendikelt pärit 8% Bazelet Double Bock. Tumepruun, kreemja vahuga. Lõhnas oli esikohal röstitud linnas. Maitses domineerisid röstitud linnased, karamellimaitse oli täitsa omal kohal. Finiš oli lüheldane polnud eriti kibe. Hindeks 2,9.

Istun eksamil

Istun ühiskonnaõpetuse riigieksami komisjonis, midagi teha pole kirjutan blogisse sõnumi, ja rohkem ei midagi.

Mida märtsist kaasa võtta? Märtsikuu õlleülevaade

Esmalt Lätimaised joogid. Cesu aluse poolt produtsseritav 4,7% Garais oli magusa maisi meenutava lõhnaga lihtne joogiõlu, mis sügavat muljet ei jätnud. Hindeks joonistasin talle 1,8. Cesu aluse uudistoode Nefiltretas Baltais alus (4,5%) peaks olema kirjelduste järgi nisuõlu. Lõhn oligi paljulubav, pisut vürtsikas ja puuviljane. Maitselt siiski võrdlemisi vähepakkuv, meenutas pigem kodus valmistatud õunasiidrit. Royal Unibrew Läti harus valmistatud 5,5%Lacplesis Dzivs kuulub kirjelduste järgi kellerbieride õlleperekonda. Kuldset karva ja pisikese vahumütsiga õlle aroom meenutas kevadiste lillede magusat lõhna. Maitselt oli ta üsna täidlane, tundus isegi kohati õliselt paks, samas pisut magus. Lõpus tundsin pisut mõrudaid noote. Päris huvitav - hinne 2,8. Sama tootja Ralph Gentlebeer (4,5%) ei avaldanud mitte mingitki muljet. Maitsetu ja lääge helekollane vedelik , hinne 1. Pildil näete selle õlle korki - hoiduge.
Rootsi kuningriigi õllemeistrid üllatasid märtsis kahe tootega. Esiteks jook nimega Risingsbro 1856 Lättöl, mil kangust tervelt 2,1%, seega pigem alkoholivaba õlu. Maitse oligi suhteliselt vesine, kuigi kusagilt võis aimata humalatooni. Hindeks 1,2. Teine Rootsi toode oli Pripps Bla 3,5%. Ka suhteliselt vesine, kuid pisut jõulisem. Aimatav oli nii linnas kui humal. Hinne 1,8.
Kaugelt Inglismannide maalt jõudis minu joogilauale Wytchwood Goliath, mil kangust 4,2%. Värvilt merevaigune või pigem helepruun, kohatise lillelõhnaga. Maitselt parajalt mõru, lisaks pisut humalatooni. Igati meeldiv ja meeldejääv - 3,4 punkti.
Tšehhide toodangust proovisin ära Rakovniku tehase 4% õlle Bakalar 10. Oli teien kiirelt kaduva vahumütsiga kuldne pruulis. Ohtralt likus õlles gaasimulle. Lõhn oli rohune, maitse parajalt humalane, kuid pisut vesine. Järelmaitse oli kergelt kuiv. Täitsa tubli 4% õlle kohta, ninne 3.
Saksamaa jookidest puutus näppu Wolters pilsener. Võib-olla sellepärast, et tegu oli purgiõllega, oli maitse metalne ja seetõttu ei saa hinnet üle 2,1.
Jõin ära ka soomlaste Olvi expordi, meie Tartu õllemeistrite soome analoogjoogi. Ei midagi erilist, hinne 2,4.

Mõned viimaseaja mekkimised.

Viimati sai siin maha tehtud Taaralinna õllemeistrite maheõlut. Nüüd on karmi kohtu ette astunud järgmised pruulised.
Alustuseks vaatame üle Saaremaa Tuuliku järjekordse variandi. Emajõelinna meistrid on toppinud selle joogi nii tavalisse klaaspudelisse kui pindisesse purki. Kangust sedapuhku aga 4,7%. Tulemus on pehmelt öeldes väheveenev. Helekollane, pisike vahukorraga jook on suhteliselt vesine, õrnalt magusavõitu, veidi ka teraviljane. Suhteliselt igav. Muidu polekski väha riidlema hakanud aga reklaamitegijad ei ole seekord astunud mitte ämbrisse, vaid suisa tünni. Jälle patravad nad sellest, et käsitletav pruulis on iidsete Saaremaa pruulitraditsioonide jätkaja. No kuulge, sellel vesisel joomaajal pole Saaremaaga mingit ühisosa. Reklaamilause on lihtsalt sõnakõlks, umbes nagu juhmi poliitiku valimiseelne lubadus. Õlu ei saanud kõrgemat numbrit kui 1,6.
Hoopis meeldivama mulje pakkus hõimuvellede madjarite maalt pärit 7,3% Dreher bak. Tumedat karva, kreemika mütsiga õlu oli karamellise lõhnaga parajalt täidlane suutäis. Maitses oli tunda kohvitoone, röstitud linnaseid, finiš oli parajalt mõru. Tore, hindeks määrasin 3,3.
Vene õllesid esindas seekord Moskva äärelinnas paiknev Mospivo kombinaat, mille 4,7% klassikalist ma proovisin. Linnaselõhnaline, selge kuldse värviga õlu. maitses oli esikohal teraviljamekk, pisut oli magusat, lõpus ehk veidi mõrudat toonigi. Hindasin seda 2,4ga. Meie kaubandusvõrgus olevad sakslaste nn säästuõlled Germania Lager ja Steininger premium pils (pildil)on ikka üsna viletsad. Tugevalt pastöriseeritud, leivamaitselised joogid. esimesele panin numbriks 1,7, teisele ei saanud 1,4 kõrgemat hinnet panna. Säästetud oli kõige pealt.

Orgaaniline mittemidagi

Emajõe Ateena õllemeistrid on turule paisanud joogi nimega A.LeCoq Organic. Heade mõtete linnast on pärit suhteliselt mittemidagiütlev õlu. Isegi eestikeelset nime ei oska välja mõelda - pole ei originaalne ega orgaaniline. Väidetavalt (tootjate või reklaamisindrinahkade arvates) olevat tegu esimese Eesti maheõllega, mille tegemisel on kasutet mahepõllumajanduses kasvanud tooret. No pannudki siis nimeks A.LeCoqi mahe. Jah, olen pettunud. Kuhu on jäänud humal? Teraviljalõhn laiutas, maitse oli suhteliselt linnaseline, vaid lõpus kumas midagi humalalaadset, mage lugu. Ratebeeri skaalal ei ületanud see saavutus 2 punkti.

Tartu pruulimeistrite joogi fooniks valisin kauge Baškiiriamaal Ufaa linnas Türgi kapitalil põhineva õllevabriku toote Belõi medved živoi. Toote reklaam väidab, et joogis sisaldub nii maitse kui lõhn, mis omased naturaalsele, filtreerimata õllele. Olen seda joonud nii plastanumast kui klaaspudelist. Mulje: hägune värv, seebivahtu meenutav vahumüts, lõhn linnaseline. maitse rohkem linaaselise poolde kaldu, pisut pärmine ja puuviljane. Hindeks 2,3.

Karl Friedrichi proovimine

Carlsbergi Eesti haru, mida mõnelpool ka Saku Õlletehaseks kutsutakse on müügile paisanud Karl Friedrichi nimelise pruulise. Pakutakse seda nii klaaspudelis kui 0,5 ja 0,33 liitristes purkides. Kujundus on küll ilusavõitu ja kutsus kindlasti toodet ostama. Meenus, et umbes poolteist aastakümmet tagasi tootis Saku samuti Karl Friedrichi nime kandvat õlut, siis oli see tume. Praegune on aga hele.
Pärast pudeli avamist paiskus esile pisut tehniline lõhnabukett, kus oli veidi metallilähedast humalat, kuid linnasemagusust polnud. Maitselt oli joogis midagi tuttavlikku. Meenus aastatetagune Žiguli õlu. Ja see ei tähenda, et õlu halb oleks. Humalat oli üsna tugevalt tunda ja see on hea märk Loodetavasti järgmistesse partiidesse samuti humalat lisatakse. Linnasetoone paraku tunda polnud. Esmamulje oli positiivse poole kaldu.
Aga ärge müüge 0,33 purke kaheksapakina, ikka ühekaupa müüge - ei hakka kollektsiooni jaoks suurt hulka ostma.