Blogi reanimeerimine hirmsa õlleelamuse sunnil

Ei saa mitte vaiki olla. Tartu pruulikoda on hakkama saanud järjekordse kuriteoga õlle vastu. On hakatud tootma jooke, mida nimetatakse beer shakedeks. Peaks nime järgi siis selline klubijook olema. Lisaks koduturule laseb tehas nimetet jubedusi Leedu ja Läti turule Vastavalt Ragutise ja Cesu kaubamärgi all.
Õlleelamus oli üsna hirmus. Esiteks oli 2,9% Beershake limonaadi ja tequila maitsega. Justnagu limonaad oli, mingi tequilakuivus andis lõpuks ka märku. Teine õõvatekitav märjuke kandis nime Beershake Red berry. Maasikamaitse laotus üle joogi ja muud midagi. Iseenesest mõista oli nende jookide puhul sisse topitud rikkalikult kemikaale, lisatud veidi õlut ja jäädud ootama kopsakat sissetulekut. Ilmselt loodetakse majandussurutisega kaasaskäivatele raskustele. Arvatakse, et eluraskuste all ägav inimloom läheb probleemide unustamiseks ööklubisse, joob seal karglemise ja tablettide vahele hulgaliselt beershakesid ning vabriku kasuminäitajad lendavad lakke. Millegi muuga säärase solgi produtseerimist seletada küll ei oska.

Moldova õlu

Pärast pikka vahepausi saab teha jälle mõne sissekande blogisse. Aastavahetusel sai viibitud Moldovas ja tehtud mõningane sissevaade kohalikku õlleellu. Järgnevalt siis muljed ja maitseelamused.
Paistab nii, et hiigelsuure osa kohalikust õlleturust on endale ampsanud Efes grupile kuuluv Chisinau õlletehas. pea igal pool on selle vabriku toodang saadaval ja sellele lisanduvad siis mitmesugused vene ja ukraina tooted. Mis mulje siis Moldova põhitootja pruulised jätsid?
Alustaks õige 4,5% kangusega Chisinau Blondist. Tavaline kuldkollane värv, suhteliselt lõhnatu, maitses mõningad humalatoonid. Ei midagi erilist. Aurie 5,0%, pole ka midagi huvitavat. Mõningane humalamärk lõhnas, maitse rohkem magus ja puuviljane. Elamust ei miskit? Samuti 5% Chisinau Draft omas linnaselõhna, kuid maitses oli rohkem humalatoone. See pruulis oli eelmistest ikka tublim. Chisinau Speciala tare omas 7% kangust ja tugevat linnaselõhna. maitses oli vast alkoholi liialt, kuid mekk polnud paha, sest oli maitsvam kui meie kanged murdjaõlled. 6,5% kangust omab Vitanta Premium Classic. Magus lõhn, maitse on alkoholinüansiga linnaseline suutäis alguses, mis hiljem omab humalasemaid toone. No polnud mitte paha.
Chisinau linnas Negruzzi tänaval asub restoran-pruulikioda BeerHouse, mis toodab 4 sorti õlut:BH Blonda Filtrata, BH Blonda Nefiltrata, BH Extra Nefiltrata ja BH Bruna Nefiltrata. Kõike neid sai proovitud. Parimaks osutus vasekarva Extra nefiltrata. Kuigi kõikide maitseomadustes oli tunda pärminüanssi, mille liitus linnase ja humala tasakaal. Ning, mis peamine - elav õlu.
Moldova koosseisus on ka Transnistria nimeline territoriaalne moodustis. Selle keskuses Tiraspolis käies sai proovitud ka kohalikku õlut. Tähtsaim kohalik pruulikoda asub Benderõs ja toodab õlut Staraja krepost. See 4% õlu tuletas nostalgiliselt meelde oma vesise maitsega kunagist Žiguli õlut. Aga ta polnud paha. Teine kohalik tootja asub Slobodzas, sealne Slobodzansoje õlu oli veidi igavam, veidi soine, kuid ka mitte paha.
Lisaks sai proovitus palju välismaistki, kuid sellest nii pikalt enam ei räägiks.

Piebalga õlu

Lõunanaabritel lätlastel on erinevalt meist säilinud mõned kohalikule kapitalile kuuluvad õllevabrikud. Üheks selliseks on Cesise rajoonis paiknev õlletehas Piebalgas alus. Ettevõte alustas 1989.aastal kohaliku kolhoosi abimajandina ja esimene laar õlut sai valmis jaanipäevaks. Edaspidi juurutati tootmisse uusi sorte. 1993.aastal ettevõte erastati ja kaks aastat hijem jõudis õllesõpradeni firmaõlu Piebalgas alus.
Praegu on tootmises 5 sorti õlut. Piebalga õlle eripäraks on üsna tuntav humalamaitse ja see on omane igale sordile. Tutvustame siis sorte.
Senču alus on 4% alkoholisisaldusega õlu. Toodetavatest õlledest on ta lahjem ja vast kõige vesisem. Rohkem selline saunaõlu.
Firmaõlu Piebalgas alus on 5,6% kangusega. Kenasti tasakaalustatud maitsega õlu kuulub kindlalt minu lemmikõllede hulka. Algselt magus linnaseline maitse muutub hiljem humalaseks järelmaitseks. Suurepärane pruulis.
Mednieku alus, millel kangust 4,7% ,on üks nooremaid selle õlletehase pruuliseid. Jällegi on üsna tuntav humalamaitse, kuid on veidi kergem ja õhulisem kui firmaõlu. Läti keeles tähendab õlle nimi jahimehe õlut.
Jubilejas alus (5,2%) valmis tehase 15.juubeliks. Tegemist on heleda õllega, milles humalamaitse on eriti esile toodud.
Ainus tume õlu, mida tehas toodab on Lux, mil kangust 5,8%. Värvilt on ta tumepruun, lõhnalt pigem linnaseline, kuid maitses on tunda nii karamell-linnaseid kui humalat.
Varem on pruulikoja tootenimistusse kuulunud veel õllemargid Satans, Kenča, Minhauzena, Hercoga Jekaba, Buku jne.

Puls Jõululegend ja Saku Jõulupruul

Lähenevatest jõuludest annab märku jõuluõllede jõudmine kaupluselettidele. Sedapuhku sai võetud proovimiseks kohaliku suurtootja Saku jõulupruul ja Haljalas kokku keedetud Puls Jõululegend.
Saku joogi ostsin Jüri kauplusest mälumängu vaheajal. Kaaslased juba hirmutasid, et seda õlut ei suuda keegi lõpuni juua ja see tuleb valamust alla kallata. Selline stsenaarium siiski ei järgnenud. See tume pruulis oli magusa lõhnaga, kuid maitselt suhteliselt vesine ja väga magus. Peale selle andis tooni liigne kohvilikkus. Ehk lihtsamalt öeldes tegu on magusa kohviga, millele on lisatud õlut. vast enam eriti ei prooviks.
Haljalas on kunagi Pärnus valmis tehtud Puls Jõululegendist vaaritatud samanimeline jook. Kuid kunagi Pärnus tehtu oli siiski tuumakam ja iseloomuga. Võib-olla on Viru talveõlu lihtsalt rüütatud Pulsi rüüsse. igaks juhuks proovin Viru talvõlle kõrvu jõululegendiga üle.

Puls jäägriõlu

Turule on jõudnud Viru õlletehases valmistatud Puls Jäägriõlu (5,4%). Sildil võib lugeda, et tegu on ürtidega õllega. See tume õlu on üsna tuttava lõhnaga ja kui teha esimene sõõm, siis on selge, mis lõhn see on - Jägermeistri lõhn. Muidu on õlu magusavõitu meenutades varasemat Puls Jõuluõlut. Ilmselt on tegu vana jõuluõlle retsepti järgi tehtud pruulisega ning sellele on lisatud mingit ürdiekstrakti või veel hullem - ürdiliksi ennast. Õlu on küll huvitav, kuid üle ühe kannukese seda ei pruugiks.

Kallis Norra õlu

Läinud nädalavahetusel sai viibitud Norra Kuningriigis, kus osalesin mälumängu Euroopa meistrivõistlustel. Aktiivse mälumängu kõrvalt jäi aega ka proovida Norra hirmkallist õlut. Baarides õlut juua tundus mõttetult kallis, kuid mõni kord sai selle põhimõtte vastu eksitud.
Baaris maksab õlu seal umbes 115-120 EEK. Ja seetõttu tuli rohkem tähelepanu pöörata poes müüdavatele kaupadele, kuigi ka poehinnad pole rahakotti mööda.
Niisiis ülevaade proovitud õlledest. Enim pruugitud õlleks sai ilmselt Ringnes pilsner. See 4,5% jook omas väga erinevaid varjundeid. Hotelli baaris müüdav õlu oli suisa halb - ülihelekollane, maitsetu pruulis. Oslos baaris joodu omas ka lõhna ning mingisugust humalamaitset. Pudeliõlu oli jälle kuidagi üksluine ning purki surutud samat marki pruulis ei saanud ka millegagi kiidelda. Sama tootja Frydenlund pilsner(4,4%) oli ehk märksa parem, sest humalamekki oli tugevamalt tunda. Teine suurem kohalik tootja Aass bryggeri kostitas kõigepelat oma pilsneriga. See 4,5% jook oli helekollane, lõhnatu ja maitsetu. Sama tootja Fatöl (4,7%) ei pakkunud samuti mingit maitseelamust. Jälle sama helekollane maitsetu ja lõhnatu jook. Aass Bayer (4,7%) oli juba veidi parem. tegemist on Vienna tüüpi õllega ning selles oli tunda veidi enam täiust, oli olemas üsna tugev linnasemaitse, kuid humalat oleks võinud ehk rohkem olla. ka õlle värv oli tublisti kuldkollasem kui eelnevatel jookidel. sama tootja laseb turule ka säästuõllesid Seideli nime all. seidel Lettöl oli selline tavaline lahja janukustutaja (2,5%) poolkarskele norralasele. Maitseelamust ei mingit. Seidel pilsner (4,7%) oli hoopis tuumakam pruulis, tunda oli isegi humalat, kusagilt justkui aimdus linnast. Polnud paha. Veel sai ära proovitud Hansa pilsner Lite õlu ja see 4,4% jook oli küll maitsetu ja igav.
Ning lõpuks ma ei saanudki aru miks norralased oma õllede eest nii kõrget hinda küsivad. Pole maitset ega suurt midagi. Selliseid oleks paras meie säästukates 5 krooniga müüa.

In memoriam: Bratislava õlletehas Stein

Käesoleva aasta alguses läks hingusele Bratislava õlletehas Stein. Praegu käivad tehases hoogsad lammutustööd, sest „kinnisvara on ju vaja arendada“.

Algas aga kõik nii.

Tehas rajati 1873.aastal Aleksander Steini poolt. Juba esimestel aastatel võideti mitmeid aurahasid rahvusvahelistelt näitustelt. Õlu leidis tunnustust ka Saksamaal ja Šveitsis. Pärast Aleksander asteini surma jätkasid ettevõtte juhtimist Hugo ja Emil Stein. Muudatusi tõi kaasa II maailmasõda, mille ajal tootmine seisis. 1948.aastal tehas riigistati ja tema nimeks sai Západoslovenské pivovary, n.p. Bratislava , ehk eesti keeles Lääne-Slovakkia õlletehaste rahvaettevõte Bratislavas. 1989, pärast sotsialismi kokkuvarisemist, taastati vana nimi Stein, kuid tegutseti endiselt riigile kuuluva ettevõttena. 1995 muudeti omandivormi ning tehase nimeks sai S.t.e.i.n. a.s. Kuid konkurentsivõitluses õllemaailma hiidude Heinekeni ja SABMilleriga jäädi alla ning tehas suleti. Steini õlut toodetakse nüüd Vyhne õlletehases.