In memoriam: Bratislava õlletehas Stein

Käesoleva aasta alguses läks hingusele Bratislava õlletehas Stein. Praegu käivad tehases hoogsad lammutustööd, sest „kinnisvara on ju vaja arendada“.

Algas aga kõik nii.

Tehas rajati 1873.aastal Aleksander Steini poolt. Juba esimestel aastatel võideti mitmeid aurahasid rahvusvahelistelt näitustelt. Õlu leidis tunnustust ka Saksamaal ja Šveitsis. Pärast Aleksander asteini surma jätkasid ettevõtte juhtimist Hugo ja Emil Stein. Muudatusi tõi kaasa II maailmasõda, mille ajal tootmine seisis. 1948.aastal tehas riigistati ja tema nimeks sai Západoslovenské pivovary, n.p. Bratislava , ehk eesti keeles Lääne-Slovakkia õlletehaste rahvaettevõte Bratislavas. 1989, pärast sotsialismi kokkuvarisemist, taastati vana nimi Stein, kuid tegutseti endiselt riigile kuuluva ettevõttena. 1995 muudeti omandivormi ning tehase nimeks sai S.t.e.i.n. a.s. Kuid konkurentsivõitluses õllemaailma hiidude Heinekeni ja SABMilleriga jäädi alla ning tehas suleti. Steini õlut toodetakse nüüd Vyhne õlletehases.

Slovakkia õllemaastik muutub igavamaks

Kunagine kirev Slovakkia õllemaastik muutub igavamaks. Möödunud sajandi lõpus tegutses selles riigis mitmed suured õlletehased. Juba varem, 1989.aastal, oli suletud Hlohoveci õlletehas. Pärast Slovakkia iseseisvumist tabasid mitmeid, seni sotsialistliku ühiskonna petlikke vilju nautinud, ettevõtteid raskused. Nii suleti möödunud sajandi lõpus Košice õlletehas (1998), kaduvikku vajusid Ilava (2000) ja Michalovce(1999) pruulikoda. Eriti põnev on viimase saatus, andis asula ju nime Ühendriikides levivale Michelob õllele. Michalovce õlletehase hooned lasti aga lihtsalt õhku.
Uue aastasaja algul saabusid turule välisinvestorid ja see pani ettevõtted, kes rajatagant abi ei saanud tõsiselt mõtlema töö jätkamise mõttekuses. Nii sulges 2003.aastal uksed Trnava õlletehas. Suure osa Slovakkia õlleturust haaras enda kätte hollandlaste Heineken. nende valdustesse läksid tehased Hurbanovos, martinis, Rimavska Sobotas ja Nitras. Turumajanduslikult mõtlevad ärituusad ei olnud mõistagi huvitatud nii mitme ettevõte hoidmisest. 2003.aastal suleti Martini õlletehas, varsti suleti tehas Nitras ning 2006.aastal leidis otsa ka Rimavska Sobota õlletehas. Seega jätkub tootmine ainult Hurbanovo tehases. Seal siis valmistatakse välisturule Žlaty bažanti ja Kelti õlut ning siseturule Corgoni, Gemeri ja Martineri õlut. Seega on endised õlled kaotamas oma nägu nad on muutunud ainult tootebrändideks. Inimesed joovad brände, mitte õlut.
Eelmise aasta lõpul seiskas oma töö Popradi õlletehas, väites, et tehast rekonstrueeritakse. Teame-teame, kui rekonstrueeritakse, siis on peatne sulgemine selge. Popradi õllemarke tehakse praegu Poolas, Van Puri tehases. Aastavahetusega lõpetas töö ka Bratislava Stein, mis jäi konkurentsivõitluses alla. Steini õlut pruulib praegu Vyhne õlletehas.
Niisiis, Slovakkia õlletööstus on jäänud üsna nutusessse seisu. Peale eelmainitud Hurbanovo tehase toimub õlletootmine veel Banska Bystricas Urpini vabrikus, Vyhnes asuvas Steigeri tehases, mis kuulub inglise-tšehhi ettevõtjatele, Bytčas painevas Popperis ning Velky Sariši ja Topolčany õlletehastes. kaks viimast kuuluvad SABMilleri grupile ning on vast aja küsimus, millal üks tehastest, optimeerimist ettekäändeks tuues, suletakse.
Kõrvuti suurte tehste sulgemisega on turule ilmunud mitmed väiketehased, kuid nende eluiga pole olnud pikk. Tuntumatest pisipruulikodadest tegutsevad Rožnavas asuv Kaltenecker ja Dobra Niva Dobrovar.
Seega võib kokkuvõttes öelda, et õllepilt Slovakkias on muutunud lahjemaks. Kahju!

Kokkutulek Martinis

10.-11. oktoobril toimus järjekordne kollektsionääride kokkutulek Slovakkias Martini linnas. Eestist osalesime seal kahe ekipaažiga. Teisipäeva varahommikul startis esimene viieliikmeline kooslus: klubi Baltic president Leo Saar abikaasaga, liiklusvahendi omanik ja juht Üllar Kink abikaasaga ning mina. Esimesel päeval läbisime tublisti üle 1000 versta ja jõudsime õhtuks Piotrkow Trybunalski linna Poolas. Järgmisel päeval jätkus sõit läbi Poola ning keskhommikuks sai jõutud Tšehhimaale, kus teele jäid Cesky Tešin, Olomouc, Vyškov, Brno. valdavalt sai siiski tutvutud neis linnades asuvate Billa, Hypernova, Kauflandi või Tesco tüüpi kauplustega. Õhtul olime taas Mikulovi linnakeses Austria piiri ääres. Selles armsas asulas oleme olnud juba ka kahel eelmisel aastal ning sellelgi aastal oli öömaja sam, mis mullu ja tunamullu. Väike jalutuskäik ümber lossi, õhtusöök kohalikus restoranis ning selle järgnes uni.
Neljapäeva hommikul võeti suund Viinile. Austria pealinnas tegime pisikese jalutuskäigu vanalinnas, vaatasime Hofburgi lossi ning nägime ära mitme kuulsa muusiku ausambad. Veidi pärast keskpäeva lahkusime Viinist, et peale pisikest peatust Hainburgis jõuda pärast lõunal Bratislavasse. Bratislavas kohtusime kohaliku staažika kollektsionääri Jan Fiedleriga, kes kostitas meie seltskonda kohalikus Bastioni nimelises õllesaalis maitsva õllega. Õhtutundidel sai tehtus väike jalutuskäik linnas. Bratislavas saime teda kurva uudise kohaliku õlletehase Stein kurvast lõpust. Konkurentsivõitluses jäi tehas alla ning praegu käib hoone lõhkumine.
Reede keskhommikul startisime Bratislavast Martini suunal. Teel sai tehtud vahepeatus Trenčinis ja sihtpunktis olime pärastlõunal. Veidi peale meie saabumist jõudis Martinisse ka teine Eesti seltskond Ülo Kaisi juhendamisel.
Reede õhtul algas kohalikus spordihallis kollektsionääride kokkutulek. Korraldajate andmetel oli kohal ligi 280 õlleteemaliste esemete kollektsionääri. Laupäeva hommikul kokkutulek jätkus. Peale ostu-müügi-vahetamise toimusid seal mitmed võistlused, loterii ja oksjon. Viimasel olid väljas erinevatest riikidest pärit õlled.
Meie sättisime end lahkuma veidi peale keskpäeva. Tubli sõit viis õhtuks välja Lomža linna lähedale Poolas. Pühapäeval jätkus sõit ning õhtuks olime ilusti kodus tagasi.

Kokkutulek Kaunases

20.septembril toimus Kaunases kollektsionääride kokkutulek. Eelnevail aastail on Baltikumi õlleatribuutika kogujad kokku saanud Vilniuses. Siinkohal meenuvad mõne aasta tagused kaks päeva kestnud suurüritused. Kuuldavasti on Leedu kogujate ridadest läbi jooksnud must kass ja ürituse mõõdud on hulga väiksemad.
Seekord saadi siis kokku Kaunase pruulipubis Avilys. Teele asusime Eestist viiekesi reede õhtul kella 11 ajal. Varahommikul jõudsime Kaunasesse kohale ja kuna ürituse alguseni oli aega , siis kulus autosõidu järel ära üks pisike jalutuskäik Kaunase vanalinnas.
Kokkutulek algas kell üheksa. Avilyse kitsukestesse ruumidesse mahtus kokku umbes 40 kollektsionääri. Peale meie ekipaaži jõudis kohale ka teine autotäis rahvast (ja hunnik tühje õllepurke). Meeleolu oli üritusel tore, sai tehtud päris head vahetust. Näiteks kodus selgus, et olin saanud enam kui 200 uue Leedu õllesildi võrra rikkamaks. ja silte tuli juurde teistestki maadest.
Kohal oli kogujaid kõigist kolmest balti riigist, lisaks veel Poolast, valgevenest ja Saksamaalt.
Eriliseks tegi aga kokkutuleku pruulipubi toodangu proovimise võimalus. Valmistatakse nii heledat kui tumedat õlut. Tume oli tunduvalt maitserikkam kui hele, kuigi viimasele ei saa eriti midagi ette heita.
Kella 13 paiku lõppes üritus ja me asusime tagasiteele.

Volfas Engelman ja Cesu Special

Eesti ja teiste Baltimaade õlleturg on muutumas üha üksluisemaks. Leedust võin osta joogi nimega Volfas Engelman Rinktinis, Lätis Cesu Speciali. Väliselt jäävad joogid välja nagu kaks tilka vett. Kolmandaks tilgaks lisandub A.LeCoqi Special. Pudelid näevad välja sarnased, vaid kirjad siltidel on erinevad. Ja ega maitsegi millegi erilisega silma paista. Olen kunagi tugevasti kritiseerinud Tartu õllepruulide toodetud special-jooki. Ega midagi head saa öelda ka lõunanaabrite pruuliste kohta. Mõlemad (nii Leedu kui Läti jook)on toodetud Ragutise tehases Kaunases. Nii et tegemist ühe ja sama õllega, ainult silt erinev. Joogi lõhn on umbmäärane, kusagilt nagu linnast aimdub, kuid puuviljased toonid on ülekaalus. Maitseomadused pole kiita. Linnasemaitse justkui on, humalat pole kusagil. Mingi keemiline kibedus on lõpus siiski tunda, kuid humal see küll pole. Seega - järjekordselt on Olvi gruppi kuuluvad ettevõtted maha saanud tüüpilise eurolager tüüpi maitsetu joogiga. Uue toote juurutamisel on kogu aur läinud pakendi ehk pudeli peale, sisu on mittemidagiütlev massitoode ajudeta ja maitsmismeeleta publikule, kes lolli peaga reklaami ohvriks läheb (ja kindla peale ostab selliseid jooke SMS laenu eest).

Õllesõnumeid Valgevenest

Valgevenes on käesoleval aastal õlletootmine kasvanud võrreldes möödunud aasta esimese pooolega 5, 1%. Firmade turuosad on järgmised: Krinitsa 37,3%, Olivarija 17,4% (mõlemad asuvad Minskis), Sjabr 15,6%(Bobruisk), Lidskoje pivo 12,2% (Lida), Brestskoje pivo 8,1% (Brest), Retšitsapivo 7,8% (Retšitsa). Ülejäänud tootjate käes on kokku 1,6% turuosa.

Sjabr ja Retšitsapivo kuuluvad Heinekeni gruppi, Olivarija on Carlsbergi suunata.

Veidi Leedu ja Läti pruulistest

Selle nädala kolmapäeval sai tehtud pisike sõit lõunanaabrite manu. Leedus sai külastatud Biržai ja Pasvalyse linna ning Lätis Bauskat. Üheks sõidu peamiseks eesmärgiks oli sealse õlle hankimine. Senimaani olen ostetust proovinud kolme õlut. Lätimaal toodetust olen mekkinud Riias paikneva pisikese pruulikoja Bruveris toodangut. Nende Kviešu alus peaks kirjade järgi olema nisuõlu. 3,9% alkoholisisaldusega jook oli kaunis vesine ning nisuõlut eriti ei meenutanud. Õlu oli küll õrnalt sogane nagu nisuõllel kombeks, kuid tugevat teraviljast kõrvalmaitset polnud. Ei olnud eriti hea.
Leedu rikkalikust toodangust proovisin kõigepealt Šiauliais paikneva Gubernija õlletehase Gubernijos Ekstrat. Eriline huvi selle pruulise vastu oli tingitud sellest, et 2007.a. sügisel Slovakkias Martini linnas toimunud õlletestil saavutas see õlu heledate õllede klassis esikoha. Õlu oli kuldkollast karva ja veidi toore lõhnaga. Esmamitse oli vesine, kuid järelmaitses oli tublisti humalakibedust. Tegemist oli hea õllega, kuid oodanuks enam maitsenüansse, eriti linnaelisust esialgses maitses.
Teine Leedu pruulis oli pisikese Kurkliu bravorase 5% kangusega KB Boiko alus. Tegemist oli nisuõllega, mis oli kängitsetud liitrisesse keraamilise korgiga suletavasse klaaspudelisse. Lõhn oli rikkalik ja oli tunda mõnusat koduõlle lõhna. Maitses oli tunda nisu ja pärmi toone, humalat oli vast vähevõitu. Tegelikult oli sel õllel hing, mida suurtehaste maitsetu toodang ei oma.