Õlletosin - suvi on lõppenud.

Millagi maikuus sai lõpetatud eelmine õlletosin lubdusega rääkida veidi Krõnitsa õlledest. Krõnitsa Motsnae kuulub kangete laagerõllede hulka ning nagu paljudest eelnevatest juttudest aru saada, siis ei kuulu nad mu lemmikute hulka. 1,6 punkti vaid. Sama vabriku Krõnitsa Klasitšnae on tavaline suhteliselt maitsetu laagerõlu ning ei jätnud head muljet. Hinne 1,5. Minski õllemeistrite tumedatest õlledest võib esile tuua Staražõtnae, millele panin hindeks 2,5. Ka vene õllelehekülgedel on märgitud, et too pruulis on vedelamaks muutunud ja ei ole enam nii mekirikas kui varem. Krõnitsa meistrite nisuõlu Kult (ilmselt vihje kultusele, mitte isasele seale) oli puuviljalõhnane, pisut maitselt greipfruuti meenutav jook, mis vääris hinnangut 2,7. Krõnitsa tehase toodangust väärib eriti märkimist litsentsi alusel toodetav mõnusalt humalane Kaltenbergi õlu.
Nüüd Venemaa pruulijate toodete juurde. Esmalt Baltika suurfirmale alluva Jarpivo jook Jantarnoje. Leidsin, et see 5,3% õlu on väärt hinnet 1,9. Merevaigukarva, rohulõhnane, teravijamaitseline – ühesõnaga ei midagi erilist. Tšuvašimaalt jõudsid minu joogilauale kaks pruulist. Mõlemad kuuluvad Tšeboksarõ õlletehase Buket Tšuvašii tootenimistusse ja sarja Pennaja Kollektsija. Pennõi Barhat (tõlkes vahune samet) omas 5,7 kanguspügalat. Tumepruuni värvi õllel oli kevadiste õite aroom, milles tunda röstitud linnaseid. Maitses olid röstlinnased kohal ning tunda oli veel röstitud leibagi ja humalgi oli tuntav. Mulle meeldis – 3,1. Pennaja Prohlada oli 4,1% hele laagerõlu. Taimelõhnane, kuid maitselt mitte eriti jõuline. Siiski tubli tükk – 2,5.
Efes-Moskva laseb välja Belõi Medvedi nimelist tootesarja. Nagu suurtehasele kohane ei ole nende tooted märkimisväärsed. Seda peaks tõestama ka minu poolt pandud hinded. Belõi Medved krepkoje sai numbriks 1,8 ning Belõi Medved Svetloje 1,7. Sama tootja Green Beer ei vääri ka rohkemat hinnet kui 1,8. Ei jäta need õlled mingit muljet. Juua kõlbavad, aga on hingetud. Lõpetuseks seekord Baltika toode Zatecky Gus. 4,6% toode (õlu on selle kohta palju öeldud.) ei vääri kõrgemat hinnet kui 1,7. Kunstlik humalamekk ning mittemidagiütlev üldmulje. Tahetakse nimetusega viidata tšehhi õlletraditsioonidele, kuid läbikukkumine on vääramatu. Halb, kuulub kategooriasse poroshkovoje pivo (pulbriõlu). Selline nimetus on Venemaal tulnud käibele kunstlikult valmisvuntsitud õllesarnaste toodete kohta.

Ilusa lõpuga lugu ehk nostalgiapäevade edasisest parendamisest

Nostalgiapäevad on tore ja vajalik üritus. Eelkõige sellepärast, et aitab veidikenegi muuta värvikamaks varasügisese Haapsalu hallikat nädalavahetust. Lihtsalt - inimestel on põhjust teha linnas suurem ring kui tavapärane nädalavahetuse marsruut kaubanduskeskuste vahel. Ja kui kõigele sellele lisandub veel törts muusikat, veidrust ning sõõm minevikuhõngu, siis on kõik hästi. Siiski tundub, et nostalgiapäevi on tabamas stagnatsioon ja üritus vajaks kindlapiirilisemat sisu.

Nostalgia tähendab minevikuihalust ja möödaniku (üle)idealiseerimist). Periood, mille järele igatsust tunda, on isikuti kindlasti erinev. See sõltub nii inimese vanusest, elukohast, maailmavaatest, varanduslikust kindlustatusest ja paljudest muudest teguritest. Näiteks 70-aastase inimese jaoks ei pruugi 1980-aastate lõpul soetatud ese olla „vana“, pigem ikka uuejärgne. 20-aastase jaoks kipub aga sama ese olema suisa antiikne, 10-aastastest ei tasu rääkidagi. Mõisted „vana“ ja „uus“ muutuvad inimese jaoks vanuse suurenedes. Keskealisele põhjaeestlasele tekitavad siiani sooje tundeid Soome TV omaaegsed saated, minule kui väljaspool põhjanaabrite televisiooni leviala kasvanuile meenub ainult kadedus nende suhtes, kes „soomet“ vaadata said – meile meenuvad erinevad asjad. Tõsimeelsele rahvuslasele ja antikommunistile ei tule punamineviku meenutamine kõne allagi, tema eelistaks selle unustada. Maruvasakpoolse maailmapildiga isik tahakski ajaratta nii 30-aastat tagasi keerata. Inimene, kes nüüd elab rikkuses või on vähemalt hästi varanduslikult kindlustatud, vaatab ajale 20-30 aastat tagasi teise pilguga kui see, kel kunagi oli tulus amet, kuid tänapäeval vaevleb raskustes. Tahtsin eelnevaga öelda seda, et nostalgia on normaalne nähtus, vaid inimesed näevad möödanikku läbi oma vaatenurga. Tuleb vaid osata mõista, et peale hea on minevikus olnud ka halba. Kurb on aga see, kui kapseldutakse minevikku ja ei suudeta näha ja mõista ühiskonna arengut.

Ajaloolasena tunnen heameelt kui tuntakse huvi mineviku vastu. Minu jaoks on tähtis tervikpilt, mitte ainult meeldivate osade väljarebimine ajavoolust. Jah, nooruspõlve muusika on tore, noorpõlves vaadatud mängufilmid ja multifilmid on meenutamist väärt, kuid kusagil on piir, millest alates lähiminevikku saab liiga palju. Tänavu on Eestis jõutud olukorrani kui nn nõukanostalgiat (vuih! - kui vastik sõna) on liiga palju. Lähiajaloos oli palju naljakat absurdi, kuid paljude inimeste jaoks oli see absurd tragöödia. Tuleb näha nii möödaniku heledat kui tumedat poolt . Viimane ei ole etteheide nostalgiapäevade korraldajatele, sest traditsiooniline üritus sai alguse enne üle-eestilist sovjetiretrolainet. Terve Eesti peale aitaks Haapsalu nostalgiapäevadest küll, ei pea igas linnas ja kõikidel suvepäevadel punase kaelarätiga koomuskit tegema.

Alguses nentisin, et nostalgiapäevades on seisaku elemente. Sõna-sõnalt võttes oleks see ju tore, sest stagnatsioon oli nõukogude ühiskonnale omane nähtus, kuid see tähendaks ürituse vaikset hääbumist. Üks võimalus oleks läbi viia täielised ja kompromissitud minevikuihaluspäevad. Kujutame seda siis ette. Haapsalus sõidavad ainult nõukogude päritolu masinad, linnaliine teenindavad PAZ ja LAZ bussid. Võimalused interneti ja mobiiltelefoni kasutamiseks tuleb viia nullini, lauatelefoniühenduse kvaliteeti võiks nädalavahetuseks tublisti vähendada. Kõik kauplused suletakse vähemalt kell 18.00, vaid Jaama AjaO oleks õhtul kella kaheksani lahti. Kaupluste alkoholiletid likvideeritakse nostalgiapäevade puhul ja vägijooke saaks osta ainult ühest kohast, näiteks ühest Ehte tänaval asuvat kauplusest. Linna restoranid ja baarid sulgevad uksed, avatuks jääks üks restoran ja üks baar. Nostalgiapäevade puhuks võetakse linna paneelmajadest ära soe vesi. Krahviaeda ja raudteejaama ilmub taas ajalooline peldik oma võimsate aroomidega. Atraktsioone oleks veel, kuid kõik ei tule kohe meelde. Ahjaa, mis oleks tõeline nõukogude aja ihalemine ilma Kiltsi lennuväljata ning sealsete soldatiteta. Oleks ju tõeliselt tuttav tunne minevikust kui linna peal käisid ringi vene ohvitserid ja tõmmud soldatid kusagilt Kesk-Aasiast. Tagatipuks visataks mõneks päevaks Karja tänaval asuv pesupood tänavale ja sisse koliks Voentorgi kauplus. Paariks päevaks nimetataks tänavaid jälle Komsomoli, Nõukogude, Pioneeri, Cheri jne. Vaat see oleks tase! Võimatu? Jah, paraku küll.

Teine võimalus on üritust piiritleda. Praegu tundub, et nn vana-aja alla käivad aastad kuuekümnendatest kuni üheksakümnendateni. Mis oleks kui ühel aastal igatsetakse taga 1960.-ndaid, järgmisel 70ndaid, siis 80ndaid, siis üleminekuperioodi ja seejärel varaseid 90ndaid oma kõikelubatavuses. Ühel aastal oleks pidu 60-aastaste, siis 50-aastaste tänavas jne. Avaneb võimalus kohtuda konkreetse ajastu teletähtede, lauljate ning linna- ja rajoonijuhtidega. Igaühele oma, aga põhjalikult oma, mitte midagi ebamäärast. Ning kui kord jõuab üleminekuperioodi meenutamise kätte koos kõikjal suitsevate šašlõkipannidega, siis laheneks Haapsalu hulkuvate loomade probleem hoobilt. Unustada ei tohi kodulinna ettevõtete kuulsusrikast minevikku. „Sulevi“ hommikumantlid, kalakombinaadi konservid, haapsalu vormileib. Viimase järele tunnen tõesti nostalgiat, häbenemata.

Säärasele üritusele ei sobi mitte kuidagi tänapäevased päikesevarjud ja telgid. Millist nostalgiat tekitab säravpunane Rannarootsi telk. Ettevõte võib oma kaupa müüa, kuid kauplemiskoht peab olema ajastutruu, näiteks hööveldamata laudadest ja vineerist kokkuklopsitud putka, mis kiiruga ürituse hommikul roheliseks võõbatud. Putkast pakutavale õllele oleks vaja tingimata vett lisada, et ajastupilt tõesem saaks. Kiiduväärt oli korraldustoimkonna otsus mitte lubada täikale leedu-poola-türgi-hiina kaupade müüjaid. Nende aeg tuleb hiljem, siis kui on kord meenutada 90.aastaid.

Lõpuks üks imelik lugu. Kordan veelkord, et nostalgia tähendab igatsust mineviku järele. Nägin, et tänavustel nostalgiapäevadel oli soovijail võimalus hankida Reformierakonna õhupall ja tegutses sama erakonna müügilett. Mida see tähendas? Algul arvasin lihtsameelselt, et tegu on valimiskapaaniaga, kuid hiljem taipasin juhtumi tegelikku sisu. Reformierakond, kes on end reklaaminud kui nooruslikku ja tulevikku suunatud organisatsiooni, on sedapuhku end avalikult liigitanud minevikunähtuseks. On astutud samasse ritta mustade „Volgade“, maanteemuhkude ja „Muravei“ rolleritega, muututud millekski, mida saab ainult taga igatseda ja öelda: oli tore aeg. Muidugi on ka teine võimalus - Reformierakond tunneb sugulust paar- või kolmkümmend aastat tagasi tegutsenud organisatsioonidega nagu näiteks ELKNÜ. Sarnasusi on.

Ääremärkusi Gruusia õllele

Ega Gruusiamaal käimine kulgenud ilma kohalikku õlut maitsmata. Kuigi meil tuntakse gruusiat rohkem veinimaana, siis õlugi on seal olemas ning isegi joodav.
Kunagi tegutses Gruusias hulk õlletehaseid, kuid tänaseks on enamik neist tootmise lõpetanud. Nii peaks praegustel andmetel tegutsema 3 suuremat õlletehast ning üks restoran-pruulikoda.
Viimasest alustangi. Tegutseb ettevõte Tbilisi vanalinnas otse Sioni katedraali ligidal. Reklaamitakse end baieri stiilis pruulikojana (Bavarian Brauhaus) ning ilmavõrgu järgi on nende nimi Kaiser-Bräu. Tootenimistust leiab kolme sorti õlut: hele, filtreerimata hele ning tume. Kõige paremini mekkis filtreerimata hele õlu. Selle maitses oli tunda humalat, linnast, pärmimaitsegi polnud kadunud. Lisaks oli tunda mõnusat vürtsikust. Hinne 3,2. Filtreeritud heledast õllest olid paljud eelloetletud maitsenüansid kadunud. Hinne 2,7. Tume õlu oli lahja, kohati vesine ning meeldis kõige vähem. Hinne 2.
Suurtest õlletehastest alustan Natakhtari õllevabriku tutvustamisest. Kuulub see türklaste Efes gruppi ja maitses on türgi mõjusid tunda. Nende nimimarki Natakstarit oli saada kõikjal. Jõin seda nii klaaspudelist, plastpudelist kui lahtisena. Tavaline laagerõlu. Pole midagi ette heita, kuid midagi pole ka kiita. Kangust oli sel 4,5%. Hindeks 2,1.Kangete õllede hulka kuulus Natakhtari extra (8%). Õigupoolest jõin teda ainult sildi saamise pärast. Õlu ise oli nagu kange tavapruulis ikka – alkoholimaitse kipub lämmatama kõik. Hinne 1,6. 3D oli selline moepruulis uhkes pudelis. Ja õigupoolest oligi pudel kõik. Maitselt suhteliselt tühi ning kui pärast jõin boržommi mineraalvett, siis viimane tundus parem. Hindasin hindega 1,5. Natakhtari Karva oli udistoode heledas pudelis. Meenutas midagi meie jääõllede sugust. Oli suhteliselt maitsetu ja igav. 1,5 oli tema hindeks. Natakhtari Kasris oli selline mahe ja ümar pruulis. Justkui naisteõlu. Ei meeldinud mulle. Hinne 1,9.
Kazbegi õlletehase toodangust jõin kõigepealt Kazbegi lager õlut. Mulle meeldis see Natakhtari õlledest enam, sest humalat oli joogis sees. Kangust 5%. Hinne 2,4. Sama tehase toodangust proovisin veel 4,7% Kazbegi goldi. Suhteliselt joodav õlu, veidi puuviljase maitse ja lõhnaga. Hinne 1,9. Kazbegi Tbilisi oli veidi vesine (3,8%), kuid sooja suvepäeva lõpetuseks paras. Ning humalat oli samuti õllele lisatud. Hinne 2,3.
Kolmandaks ettevõtteks mille pruuliseid õnnestus proovida oli Castel-Sakarthvelo. Nende toodetest puutus esmalt näppu Argo õlu. Tavaline laagerõlu, kuid kuumal suvepäeval meeldivalt karastav. Hindeks 2,5. Ühes restoranis sai proovitud 5% pruulist Herzog von Bavaria. Pudel oli uhke, kuid sisu pisut magusavõitu. Linnas domineeris liialt, humalakibedus jäi kaugetele ääremaadele. Hinne 1,7%. Plastpudelisse surutuna jõudis minuni 4,5% Germanuli. Õrnad humalatoonid jõudsid küll minuni, kuid linnas domineeris. Hinne 2. Selle tehase toodangust meeldis mulle enam Zekari. Värskendav, kohati rohuõhnane pruulis. Maitses oli tunda nii magusat kui kibedat. Hinne 2,7.

Läbi Mtsheta ja Gori Borjomi poole

-->

Kui varahommikul Tbilisi lennuväljale saabusime, siis pikalt oodata polnud mahti. Ei mingit magamist, sest kohe oli vaja vaatamisväärsustega tutvuda. Nii viiski Miša Daihatsu meid Mtsheta poole. Kunagine Gruusia pealinn, mis kantud ka UNESCO maailmapärandi nimekirja võttis meie seltskonna vastu varahommikul. Kell oli kohaliku aja järgi umbes kell seitse kui juba sai luusitud ümber Svetiskhoveli katedraali. Imelik küll kui mõelda, et Eestis on kell samal ajal alles kuus ja mina kui täielikult sekulariseerunud inimene kraabin kiriku ukse taga.

Pühakoda avati alles kell 8 ning aeg oli vaja kuidagi mööda saata. Otsustati hankida kusagilt tass kohvi, et magamata öö päris maha ei murraks. Ühtki kohvikut polnud linnas avatud. Keset neid otsinguid märkas meie autojuht teed pühkivat meest ning küsis tema käest lähima kohviku asukohta. Too aga teatas, et kohvikut pole vaja otsida, sest tema ise keedab head türgi kohvi. Niisiis sisenesimegi tagasihoidlikku aeda. Pisikesele peenramaale olid mahutatud kartulid, oad, tomatid ning samas kõrval oli puu all väike istumiskoht.

Vast veerand tunnikest läks ja kohv oligi valmis. Peremees tuli ka meie juurde istuma ning rääkis oma loo. Ta on Abhaasia sõjapõgenik ja praegune elukoht on juba ei tea mitmes. Riik toetab teda 28 lariga kuus (1 gruusia lari = 7 krooni) ja elu on väga vilets. Aga vanasti suure liidu päevil oli ta elu hea. Mees töötas komsomolijuhina ja oli isegi komsomoli turismirongiga Eestis käinud. Küll oli NSV Liit tore asi, kahjuks Gorbatšov lõhkus selle toreduse ära. Jah, kodupaiga ja positsiooni kaotus teeb oma töö.

Kell 8 olime juba tagasi katedraali juures ning nüüd saime sisse. Oli selline tavaline gruusia kirik – iidne ja uhke.

Mtshetast võeti suund Gori peale. Tee ääres vilksatasid mööda eramumassiivid. Autojuht märkis, et tegu on Osseetia põgenike jaoks ehitatud majadega. Väikeelamud olid tihedasti koos ja nad meenutasid veidi pappmajasid Eestimaa põldudel. Kogu sõidu Miša kirus Venemaad ning Saakašviligi sai hea koosa.

Gori. Ei see ei ole kuulus karikaturist, see on Stalini sünnilinn, mille nimi jõudis eestlastele kohale augustisõja päevil, mil selle vallutasid vene agressorid. Stalini majamuuseum on tänini linna suurim huviväärsus. Asub see linna keskel üsna uhkes hoones, mille hoovis asub vana Jossi sünnimaja. Samas lähedal on ka Stalini ausammas. Muuseumi avamiseni jäänud aja täitsime ringi lonkides ja Kazbegi õlut rüübates.

Lõpuks avanesid muuseumiuksed. Olime ainsad külastajad. Ekspositsioon koosnes valdavalt fotodest, lisaks mõned maalid. Maalid olid stiilis „Stalin vestleb töölistega“. Üsna igava fotoekspositsiooni täienduseks olid Stalinile kingitud asjad igalt poolt üle maailma. Küll oli seal uhkeid ja veidraid esemeid. Muuseumi hoovis asus Stalini vagun, mida ta kasutas raudteel ringi sõites. Käisime sees, vaatasime ja lahkusime. Ei midagi ahhaa-elamust pakkuvat. Tervikuna oli muuseumis peatunud aeg ning mina liigitaksin eksponaatide hulka ka need arvukad muuseumitöötajad kes saalides end ringi lohistasid.

Gori lähedal asub Uplitskihhe koobaslinn. Liivakivist raiutud linna sisenedes ootas meid kohalik giid, kes jäi meelde oma eesnime tõttu. Ta nimi oli Stalber, sest tema isa oli suur Stalini ja Beria sõber. Ringkäik mööda paari aastatuhande vanust asulat sisalda koopaid, veini – ja viljaanumaid, kirikuid. Peab tõdema, et oma tööd giid tundis ja jutt voolas soravalt. Lõpuks pidi sul jääma mulje, et Gruusia on tsivilisatsiooni häll, sest pea kõik inimeste poolt leiutatud asjad on pärit just sealt. Oma jutu jätkuks tegi mees reklaami oma veinile. Tal olevat paarkümmend aastat tagasi olnud süda haige ning teda olid tõtanud ravima spetsialistid Tbilisist, Moskvast, Leningradist, Riiast, Varssavist – keegi ei aidanud. Tema hakkas jooma punaveini – 1,5 liitrit päevas ja süda sai paugult korda. Nüüdseks teeb muret hoopis maks, aga see on tühiasi.

Pärast Upliskihhet hakkas uni enam vaevama ja ma ootasin Borjomisse jõudmist.

1. mulje Gruusiast. Miša ja tema Daihatsu.

Oma Gruusia muljete kirjapanemist alustan Mišast. Miša osutas meile reisi ajal autoteenust, oli meil Tbilisi õhuväravas vastas ja viis tagasi lennujaama ka.
Miša on veidi üle kuuekümne aasta vana ja segaperekonnast pärit – ta isa oli grusiin, aga ema Kubani kasakate järeltulija. Nagu nõukogudeaja segaperedes tihti tavaks, õppis ta venekeelses koolis. Pärastpoole õppis ta kohalikus Polütehnilises Instituudis mäeasjandust (loomulikult vene osakonnas). Pärast kõrgkooli jõudis olla mäeinsener, teha teadustööd ning saada kandidaadikraad. Nõukogude aja lõpul õnnestus tal töötada kohalikus ametiühingute kesknõukogus. Pärast NSVL kokkuvarisemist leidis tööd Gruusia kaitseministeeriumis, kus tõusis majori aukraadini. Tema enda sõnul seal tööd eriti polnudki, rohkem võeti viina. Miša viimaseks töökohaks oli kirjastus. Momendil on ta töötu ja elab juhuotstest. Meie olime siis selliseks juhuotsaks. Oma noorema tütre üle oli ta uhke – sellele suutis ta hankida väärt töökoha mobiilifirmas, kus palk on hea ning sellest jätkub vanematelegi.
Miša autoks oli Daihatsu. Daihatsu Applause. Oma autot kiitis ta taevani ja oli selle üle uhke. Meie silmis polnud selle auto üle uhkeldamiseks põhjust, sest Eestis selline sõiduk tehnoülevaatust ei läbiks (nagu vähemalt pool Gruusia autodest).Autot oli mitu korda värvitud, hetkel omas ta kirsipunast värvi. Eelmise omaniku käes oli masin isegi põlema läinud ning see lisas autole oma tooni. Peale selle suutis eelmine valdaja vastu posti sõita, veel ühe müksu lisas Miša ise. Kõik need põlengud, kolksud ja müksud paistsid kenasti välja. Peale kõige muu oli autole lisatud teiste sõiduautode osi. Nii näiteks radiaator oli pärit Nivalt, hulk muid juppe oli pärit Ladalt. Miša seletaski, et Daihatsu on sellepärast hea, kuna Lada jupid sobituvad temaga imehästi. „Peaasi, et mootor töötab,“ seletas Miša ,“kõik muu on - delo tehniki“. Nojah, tehniline asi andis igal pool tunda: parem esiuks avanes suurte raskustega, parema esiratta kumm oli ilma mustrita, rataste juures pidevalt kolises. Kõige krooniks oli aga pidurivooliku purunemine, mis tähendas auto pidurdusvõime lakkamist. Viimane juhtum leidis aset Tbilisis, kus vaid Miša osavus suutis ära hoida otsasõidu uhkele džiibile. Vürtsi lisas eelnevale aga see, et me olime naasnud Gruusia sõjateelt, kus läbisime kaelamurdvaid teeserpentiine kuristiku serval. Oleks pidurivoolik purunenud seal, siis ma neid ridu ei kirjutaks. Seda, et Daihatsu käsipidur ei töötanud, ma märkima ei hakkagi.
Miša on tore inimene, kuid tema jaoks oli aeg peatunud Nõukogude aja lõpul. Meie kaarte, Lonely planeteid ja Bradte ei pidanud ta milleksi. Autoteede leidmiseks oli tema arvates ideaalne 1980.a. NSVL autoteede atlas ning kui see ei aidanud , siis küsis inimestelt teed. Aga võib olla oli see lihtsalt viisakus ja külalislahkus- ärgu külalised nähku vaeva, küll tema juba otsib ja teeb.

Suvine õlletosin 1. Valgevene eri

Juba pikemat aega ei ole siia kirjutanud. Nüüd siis väike tagasitulek ajaveebi maailma. Mitmekuulise pausi jooksul on mekitud nii head, paremat kui halba. Täiesti üllatavaks leiuks olid mulle mõned Venemaa pruulised: Brjanski ja Džerzinski omad, vähem rõõmustas Tomski õlletehase poolt pudeldatud Žiguli õlu. Aga kõigest järjekorras.
Valgevenes Bobruiski õllevabrikus tehakse Heinekeni näpunäidetel huvitavaid jooke. Näiteks Slovakkia õllena tuntud Kuldset faasanit surutakse sealkandis plastpudelisse. Proovisin - tegemist oli ebaõnnestumisega. Oma markidest manustasin Bobrov Ice -i.4,7 kraadine hele laagerõlu oli maitsetu ja igav. Kuldkollane värv ei aidanud ka halba mitseelamust peletada. 1,1!
Lida õlletehas kuulub soomlaste Olvi grupile. Just sellest tehasest jõub meie kauplustesse A.LeCoqi klaaspudelikali. Aga vaatleme õllesid. Alustame tumedast sametõllest Barhatnoje. kangust on sellel 4,6 pööret ja värvuselt punakaspruun. Rosinalõhn lööb ninna, keelele jääb esialgu magusavõitu puuviljamekk, mis lõpuks omandab mõne humalatoonigi. Huvitav - 2,6 oleks hinne. häid sõnu ei jagu aga Lidskoje Klassitšeskoje kohta, mille kanguseks on märgitud 5,1 kraadi. tegemist on võrdlemisi iseloomutu tavalise laagerõllega, mil polnud järelmaitset ja humala pealt oli kõvasti kokku hoitud. 1,3 punkti. 5,6% Lidskoje Premium oli justkui meie A.Le Coqi juubeliõlle koopia. Sarnane pudel, kujunduselemendid, maitsegi. Sellega on kõik öeldud - hinne 1,6. Starõi Zamok oli pisut kobedam tükk - tervelt 6,2% alkoholi. Tunduvalt atraktiivsem kui premium, humalatki on õlle sisse jagunud. 2,1 punkti. Žigulevskoje spetsialnoje oli täitsa joodav. tegemist on odavama hinnaklassi õllega ja erilist maitseelamust pole sellelt loota. Humalane lõhn oli olemas, järelmaitses kibedus samuti. Hinne 2.
Retšitsa õlletehast kontrollib samuti Heineken - näis millal üks kahest valgevene heinekeni tehasest suletakse. Proovisin õlut Retšitskoje hmelnoje. Kuigi nime järgi peaks õlles olema küllaldaset humalakibedust - seda ei olnud. Oli 6,7% suhteliselt maitsetu kange õlu, vaid alkoholitugevust oli tunda. Hinne - 1,7.
Bresti õlletehase toodangust proovisin marki nimega Stavka gold.4,7% hele tavaline laagerõlu, mille maitse oli veidi linnasemagus. Peale sauna ehk sobiks - 1,8.
Minskis paiknevatest õlletehastest võtan esimesena vaatluse alla Carlsbergi juhatatava Alivarija. 5 sorti sai proovitud. Alustame lahjemast Alivarija Desjatka, mil pöördeid 4,1. helekollast karva, kerge sidrunise humalalõhnaga ning maitses on tunda humalatki. Veidi kibe järelmaitse - 2,3. 4,8% Alivarija Zolotoje oli tavaline laagerõlu. Tunda oli nii linnast kui humalat - 2,2 on tema hinne. Alivarija troitskoje oli 5,2% kangusega punakaspruun viini tüüpi õlu. Lõhnas tunda nii rohtu kui lilli, maitses on esikohal röstitud linnased. Viimased aga ei ole agressiivsed, samas kõrval tunda mõned pehmed märtsiõllele viitavad toonid. Järelmaitse on tugev ja veidi humalakibe. Hindeks panin 2,8. Sama tehase 6,8% punakaspruunis porterõlles on tunda karamellilõhna segatuna puuviljadega. Maitse on sametine, puuviljane ning järelmaitses on aimata kohvigi. Hinne 3,3. Viimasena vaatlen Alivarija Beloje Zoloto nimelist nisuõlu, mil 5% kangust. Hägune koldkollane värv, puuviljalõhn, mille kõrval on tunda nii juustu- kui pärmilõhna. Maitse on puuviljane mõningate teraviljaste mõjudega, samas ka veidi vürtsikas. Hinne 3.
Esialgu siin katkestan, Krõnitsa õlledest teen juttu järgmises õlletosinas.

Järelmaitseid Hollandist

Haarlemis indoneeslaste kauplusest ostsin Indoneesia õlle Bintang Bir Pilsener, mida valmistab Pt. Multi Bintang. Kuid endine peremeesrahvas pole sealsetki õlletööstust vabaks andnud ja see vabrik tegutseb Heinekeni näpunäidetel. Täiesti tavaline laagerõlu, mille ainus väärtus on päritolumaa - 1.8.

Brasserie d’Achouffe (Moortgati näpunäidetel tegutsev ) on valmistanud 8-kraadise pruulise Mc Chouffe, mis on šoti ale tüüpi õlu. Värvuselt midagi kuldse ja merevaiguse vahepealset, samas kergelt hägune. Aroom oli tavapäraselt puuvilju meenutav ning maitses oli nii puuvilju, pärmi, humalt kui vürtsikat värskendust. Hindeks 3,4.

Brouwerij Moortgat õllede nimistusse kuulub ka Duvel. Selle atraktiivse kange ale kangus küündib 8,5 kraadini. Üsna hägune, kuid siiski kullakarvaline pruulis, omas puuviljast lõhna. Maitselt oli ta tugevalt vürtsine, tunda oli viinamarjade mekki. Järelmaitse oli mõnusalt mõru ja kauakestev. Hindeks panin 4.2.

8% Belgia kange ale Het Kapittel Blond valmib Van Eecke pruulikojas. Hägusalt kuldset värvi õllel oli puuviljaaroom. Maitses oli tunda nii puuvilju (sidrun?) kui pärmi. Üsna tubli tükk – 3,3.

Palmi õlletehase 5,4% Palm Speciale oli küll kuldset värvi ja vskete lillede lõhnaga, kuid eriti huvitav ta ka ei olnud. Võib-olla oli see tingitud mitmete Belgia õllede järjestikusest joomisest ning Palm kadus paremate sekka ära. 2.7.

Heinekeni järelvalvatav Brouwerij Affligem / De Smedt on tootnud joogi nimega Affligem Blonde, millel 7% jõudu. Kuldne merevaiguvärv, kena valge vahumüts. Puuviljade lõhn omab ka meetoone. Maitse on veidi ümar ja puuviljane ning meenutab mingit eesti koduõlut. Kena – 3.9.

Antverpenis paikneva De Konincki õlletehase firmajooki De Koninck pruukisin juba viis aastat tagasi Antverpeni külastades ja siis jättis ta väga hea mulje. Seekord Hollandit väisates oli meeldiv leida seda pruulist ka sealsetest õllebaaridest. See 5,2% jook on kindlasti vahepeal oma toonast meeldivust kaotanud ( mitte sellepärast, et ta oleks halvemaks läinud, vaid sellepärast, et pruugitud õllede hulk on suurenenud), Merevaigune värv, kerge lillelõhn. Maitse on piisavalt vürtsikas, kuid samas pisut linnseine ja tunda on parajalt humalat. Mõnus mõru järelmaitse. 3.8.

Belgia Ale üüpi õllede hulka kuuluv 5,2% Huttenkloas Goudbier valmib Huttenkloasi pruulikojas. Värvuselt oli ta kergelt merevaigukarva, lõhnalt puuviljane. Maitse oli pisut teraviljane, midagi oli ka linnastest ja humalatest, Järelmaitse oli humalakibe. 2.9 sai ta hindeks.

Gulpener õlletehase Gulpener Korenwolf kuulub belgia nisuõllede kilda ja kangust oli temal 5%..
Värvilt oli ta häguselt kollakas, lõhnalt pigem puuviljane, aga tuntavate heintaimede aroomiga. Maitse oli pisut mõru, samas veidi oli tunda magusaid puuvilju. Järelmaitse oli mõõdukalt kibe. Hinne 3.6

InBev gruppi kuuluva Arcense Bierbrouwerij toodangust proovisin kõigepealt 5,1% Hertog Jan Pilsenerit. Kullakarvaline pruulis oli rohulõhnane ning maitses nii linnast kui humalat. Hinne 2,7.

Hertog Jan Grand Prestige oli päris kange 10% ja kuulus belgia kangete alede hulka. Tume õlu oli karamellise puuviljalõhnaga ja omas tugevat kohvimaitset, kuid puuviljanüanss oli tuntav. Järelmaitse oli kauakestev.

8,5% Gouden Carolus Classic õlu valmib Brouwerij Het Anker nimelises ettevõttes. Kange belgia ale tüüpi õlu oli musta värvi ja sellel seisis kreemikas vahukübar. Lõhnas oli ülekaal röstitud linnastel. Maitses oli tunda nii vürtsikust kui kohvitoone. Hinne 3,5.