Piebalga õlu

Lõunanaabritel lätlastel on erinevalt meist säilinud mõned kohalikule kapitalile kuuluvad õllevabrikud. Üheks selliseks on Cesise rajoonis paiknev õlletehas Piebalgas alus. Ettevõte alustas 1989.aastal kohaliku kolhoosi abimajandina ja esimene laar õlut sai valmis jaanipäevaks. Edaspidi juurutati tootmisse uusi sorte. 1993.aastal ettevõte erastati ja kaks aastat hijem jõudis õllesõpradeni firmaõlu Piebalgas alus.
Praegu on tootmises 5 sorti õlut. Piebalga õlle eripäraks on üsna tuntav humalamaitse ja see on omane igale sordile. Tutvustame siis sorte.
Senču alus on 4% alkoholisisaldusega õlu. Toodetavatest õlledest on ta lahjem ja vast kõige vesisem. Rohkem selline saunaõlu.
Firmaõlu Piebalgas alus on 5,6% kangusega. Kenasti tasakaalustatud maitsega õlu kuulub kindlalt minu lemmikõllede hulka. Algselt magus linnaseline maitse muutub hiljem humalaseks järelmaitseks. Suurepärane pruulis.
Mednieku alus, millel kangust 4,7% ,on üks nooremaid selle õlletehase pruuliseid. Jällegi on üsna tuntav humalamaitse, kuid on veidi kergem ja õhulisem kui firmaõlu. Läti keeles tähendab õlle nimi jahimehe õlut.
Jubilejas alus (5,2%) valmis tehase 15.juubeliks. Tegemist on heleda õllega, milles humalamaitse on eriti esile toodud.
Ainus tume õlu, mida tehas toodab on Lux, mil kangust 5,8%. Värvilt on ta tumepruun, lõhnalt pigem linnaseline, kuid maitses on tunda nii karamell-linnaseid kui humalat.
Varem on pruulikoja tootenimistusse kuulunud veel õllemargid Satans, Kenča, Minhauzena, Hercoga Jekaba, Buku jne.

Puls Jõululegend ja Saku Jõulupruul

Lähenevatest jõuludest annab märku jõuluõllede jõudmine kaupluselettidele. Sedapuhku sai võetud proovimiseks kohaliku suurtootja Saku jõulupruul ja Haljalas kokku keedetud Puls Jõululegend.
Saku joogi ostsin Jüri kauplusest mälumängu vaheajal. Kaaslased juba hirmutasid, et seda õlut ei suuda keegi lõpuni juua ja see tuleb valamust alla kallata. Selline stsenaarium siiski ei järgnenud. See tume pruulis oli magusa lõhnaga, kuid maitselt suhteliselt vesine ja väga magus. Peale selle andis tooni liigne kohvilikkus. Ehk lihtsamalt öeldes tegu on magusa kohviga, millele on lisatud õlut. vast enam eriti ei prooviks.
Haljalas on kunagi Pärnus valmis tehtud Puls Jõululegendist vaaritatud samanimeline jook. Kuid kunagi Pärnus tehtu oli siiski tuumakam ja iseloomuga. Võib-olla on Viru talveõlu lihtsalt rüütatud Pulsi rüüsse. igaks juhuks proovin Viru talvõlle kõrvu jõululegendiga üle.

Puls jäägriõlu

Turule on jõudnud Viru õlletehases valmistatud Puls Jäägriõlu (5,4%). Sildil võib lugeda, et tegu on ürtidega õllega. See tume õlu on üsna tuttava lõhnaga ja kui teha esimene sõõm, siis on selge, mis lõhn see on - Jägermeistri lõhn. Muidu on õlu magusavõitu meenutades varasemat Puls Jõuluõlut. Ilmselt on tegu vana jõuluõlle retsepti järgi tehtud pruulisega ning sellele on lisatud mingit ürdiekstrakti või veel hullem - ürdiliksi ennast. Õlu on küll huvitav, kuid üle ühe kannukese seda ei pruugiks.

Kallis Norra õlu

Läinud nädalavahetusel sai viibitud Norra Kuningriigis, kus osalesin mälumängu Euroopa meistrivõistlustel. Aktiivse mälumängu kõrvalt jäi aega ka proovida Norra hirmkallist õlut. Baarides õlut juua tundus mõttetult kallis, kuid mõni kord sai selle põhimõtte vastu eksitud.
Baaris maksab õlu seal umbes 115-120 EEK. Ja seetõttu tuli rohkem tähelepanu pöörata poes müüdavatele kaupadele, kuigi ka poehinnad pole rahakotti mööda.
Niisiis ülevaade proovitud õlledest. Enim pruugitud õlleks sai ilmselt Ringnes pilsner. See 4,5% jook omas väga erinevaid varjundeid. Hotelli baaris müüdav õlu oli suisa halb - ülihelekollane, maitsetu pruulis. Oslos baaris joodu omas ka lõhna ning mingisugust humalamaitset. Pudeliõlu oli jälle kuidagi üksluine ning purki surutud samat marki pruulis ei saanud ka millegagi kiidelda. Sama tootja Frydenlund pilsner(4,4%) oli ehk märksa parem, sest humalamekki oli tugevamalt tunda. Teine suurem kohalik tootja Aass bryggeri kostitas kõigepelat oma pilsneriga. See 4,5% jook oli helekollane, lõhnatu ja maitsetu. Sama tootja Fatöl (4,7%) ei pakkunud samuti mingit maitseelamust. Jälle sama helekollane maitsetu ja lõhnatu jook. Aass Bayer (4,7%) oli juba veidi parem. tegemist on Vienna tüüpi õllega ning selles oli tunda veidi enam täiust, oli olemas üsna tugev linnasemaitse, kuid humalat oleks võinud ehk rohkem olla. ka õlle värv oli tublisti kuldkollasem kui eelnevatel jookidel. sama tootja laseb turule ka säästuõllesid Seideli nime all. seidel Lettöl oli selline tavaline lahja janukustutaja (2,5%) poolkarskele norralasele. Maitseelamust ei mingit. Seidel pilsner (4,7%) oli hoopis tuumakam pruulis, tunda oli isegi humalat, kusagilt justkui aimdus linnast. Polnud paha. Veel sai ära proovitud Hansa pilsner Lite õlu ja see 4,4% jook oli küll maitsetu ja igav.
Ning lõpuks ma ei saanudki aru miks norralased oma õllede eest nii kõrget hinda küsivad. Pole maitset ega suurt midagi. Selliseid oleks paras meie säästukates 5 krooniga müüa.

In memoriam: Bratislava õlletehas Stein

Käesoleva aasta alguses läks hingusele Bratislava õlletehas Stein. Praegu käivad tehases hoogsad lammutustööd, sest „kinnisvara on ju vaja arendada“.

Algas aga kõik nii.

Tehas rajati 1873.aastal Aleksander Steini poolt. Juba esimestel aastatel võideti mitmeid aurahasid rahvusvahelistelt näitustelt. Õlu leidis tunnustust ka Saksamaal ja Šveitsis. Pärast Aleksander asteini surma jätkasid ettevõtte juhtimist Hugo ja Emil Stein. Muudatusi tõi kaasa II maailmasõda, mille ajal tootmine seisis. 1948.aastal tehas riigistati ja tema nimeks sai Západoslovenské pivovary, n.p. Bratislava , ehk eesti keeles Lääne-Slovakkia õlletehaste rahvaettevõte Bratislavas. 1989, pärast sotsialismi kokkuvarisemist, taastati vana nimi Stein, kuid tegutseti endiselt riigile kuuluva ettevõttena. 1995 muudeti omandivormi ning tehase nimeks sai S.t.e.i.n. a.s. Kuid konkurentsivõitluses õllemaailma hiidude Heinekeni ja SABMilleriga jäädi alla ning tehas suleti. Steini õlut toodetakse nüüd Vyhne õlletehases.

Slovakkia õllemaastik muutub igavamaks

Kunagine kirev Slovakkia õllemaastik muutub igavamaks. Möödunud sajandi lõpus tegutses selles riigis mitmed suured õlletehased. Juba varem, 1989.aastal, oli suletud Hlohoveci õlletehas. Pärast Slovakkia iseseisvumist tabasid mitmeid, seni sotsialistliku ühiskonna petlikke vilju nautinud, ettevõtteid raskused. Nii suleti möödunud sajandi lõpus Košice õlletehas (1998), kaduvikku vajusid Ilava (2000) ja Michalovce(1999) pruulikoda. Eriti põnev on viimase saatus, andis asula ju nime Ühendriikides levivale Michelob õllele. Michalovce õlletehase hooned lasti aga lihtsalt õhku.
Uue aastasaja algul saabusid turule välisinvestorid ja see pani ettevõtted, kes rajatagant abi ei saanud tõsiselt mõtlema töö jätkamise mõttekuses. Nii sulges 2003.aastal uksed Trnava õlletehas. Suure osa Slovakkia õlleturust haaras enda kätte hollandlaste Heineken. nende valdustesse läksid tehased Hurbanovos, martinis, Rimavska Sobotas ja Nitras. Turumajanduslikult mõtlevad ärituusad ei olnud mõistagi huvitatud nii mitme ettevõte hoidmisest. 2003.aastal suleti Martini õlletehas, varsti suleti tehas Nitras ning 2006.aastal leidis otsa ka Rimavska Sobota õlletehas. Seega jätkub tootmine ainult Hurbanovo tehases. Seal siis valmistatakse välisturule Žlaty bažanti ja Kelti õlut ning siseturule Corgoni, Gemeri ja Martineri õlut. Seega on endised õlled kaotamas oma nägu nad on muutunud ainult tootebrändideks. Inimesed joovad brände, mitte õlut.
Eelmise aasta lõpul seiskas oma töö Popradi õlletehas, väites, et tehast rekonstrueeritakse. Teame-teame, kui rekonstrueeritakse, siis on peatne sulgemine selge. Popradi õllemarke tehakse praegu Poolas, Van Puri tehases. Aastavahetusega lõpetas töö ka Bratislava Stein, mis jäi konkurentsivõitluses alla. Steini õlut pruulib praegu Vyhne õlletehas.
Niisiis, Slovakkia õlletööstus on jäänud üsna nutusessse seisu. Peale eelmainitud Hurbanovo tehase toimub õlletootmine veel Banska Bystricas Urpini vabrikus, Vyhnes asuvas Steigeri tehases, mis kuulub inglise-tšehhi ettevõtjatele, Bytčas painevas Popperis ning Velky Sariši ja Topolčany õlletehastes. kaks viimast kuuluvad SABMilleri grupile ning on vast aja küsimus, millal üks tehastest, optimeerimist ettekäändeks tuues, suletakse.
Kõrvuti suurte tehste sulgemisega on turule ilmunud mitmed väiketehased, kuid nende eluiga pole olnud pikk. Tuntumatest pisipruulikodadest tegutsevad Rožnavas asuv Kaltenecker ja Dobra Niva Dobrovar.
Seega võib kokkuvõttes öelda, et õllepilt Slovakkias on muutunud lahjemaks. Kahju!

Kokkutulek Martinis

10.-11. oktoobril toimus järjekordne kollektsionääride kokkutulek Slovakkias Martini linnas. Eestist osalesime seal kahe ekipaažiga. Teisipäeva varahommikul startis esimene viieliikmeline kooslus: klubi Baltic president Leo Saar abikaasaga, liiklusvahendi omanik ja juht Üllar Kink abikaasaga ning mina. Esimesel päeval läbisime tublisti üle 1000 versta ja jõudsime õhtuks Piotrkow Trybunalski linna Poolas. Järgmisel päeval jätkus sõit läbi Poola ning keskhommikuks sai jõutud Tšehhimaale, kus teele jäid Cesky Tešin, Olomouc, Vyškov, Brno. valdavalt sai siiski tutvutud neis linnades asuvate Billa, Hypernova, Kauflandi või Tesco tüüpi kauplustega. Õhtul olime taas Mikulovi linnakeses Austria piiri ääres. Selles armsas asulas oleme olnud juba ka kahel eelmisel aastal ning sellelgi aastal oli öömaja sam, mis mullu ja tunamullu. Väike jalutuskäik ümber lossi, õhtusöök kohalikus restoranis ning selle järgnes uni.
Neljapäeva hommikul võeti suund Viinile. Austria pealinnas tegime pisikese jalutuskäigu vanalinnas, vaatasime Hofburgi lossi ning nägime ära mitme kuulsa muusiku ausambad. Veidi pärast keskpäeva lahkusime Viinist, et peale pisikest peatust Hainburgis jõuda pärast lõunal Bratislavasse. Bratislavas kohtusime kohaliku staažika kollektsionääri Jan Fiedleriga, kes kostitas meie seltskonda kohalikus Bastioni nimelises õllesaalis maitsva õllega. Õhtutundidel sai tehtus väike jalutuskäik linnas. Bratislavas saime teda kurva uudise kohaliku õlletehase Stein kurvast lõpust. Konkurentsivõitluses jäi tehas alla ning praegu käib hoone lõhkumine.
Reede keskhommikul startisime Bratislavast Martini suunal. Teel sai tehtud vahepeatus Trenčinis ja sihtpunktis olime pärastlõunal. Veidi peale meie saabumist jõudis Martinisse ka teine Eesti seltskond Ülo Kaisi juhendamisel.
Reede õhtul algas kohalikus spordihallis kollektsionääride kokkutulek. Korraldajate andmetel oli kohal ligi 280 õlleteemaliste esemete kollektsionääri. Laupäeva hommikul kokkutulek jätkus. Peale ostu-müügi-vahetamise toimusid seal mitmed võistlused, loterii ja oksjon. Viimasel olid väljas erinevatest riikidest pärit õlled.
Meie sättisime end lahkuma veidi peale keskpäeva. Tubli sõit viis õhtuks välja Lomža linna lähedale Poolas. Pühapäeval jätkus sõit ning õhtuks olime ilusti kodus tagasi.